kolmapäev, 18. mai 2016

Kuidas Kelli pagulastega ning jalgpalliga tegeleb


Aprill




1. aprillil sõitsin ma veel viimast korda Göttingeni, sest jõulude ajal jäi nii palju vaatamata ning tahtsin veelkord oma sõpru ning perekonda näha. Teekond oli üsna rahulik, ainuke asi oli see, et vahepeal tekkis mul paanika, et ma ei jõua sinna üldsegi kohale, sest esiteks kardsin ma, et ma olin läinud valele rongile (haha, ma ei tea miks, aga mul on alati see hirm, et äkki ma siiski valel rongil) ning teiseks räägitakse rongides alati väga kiiresti saksa keelt ning väga rasket ning seetõttu ma kartsin, et ma ei jõuagi sinna Göttingeni kohale, sest vahepeal öeldi, et Hamburgi ja Hannoveri vahel on mingi takistus, milletõttu tuleb sõita teist teed ning see võtab aega. Aga lõpp hea, kõik hea- kell 19 sain ma jälle oma hostvanemaid kallistada ning see rõõmustas mind väga! Koju jõudes sõime me õhtust, aitasin veidi ema, käisime pagulaskeskuses ning rääkisime väga palju! Mind muudkui kiideti, kuidas mu saksa keel arenenud on ning et ma olen ise ka avatumaks ning õnnelikumaks muutunud. Õhtul läksime õega sõpradega välja, koju tulime aga suhteliselt varakult, kuna me õega olime mõlemad väga väsinud ning otsustasime, et magame ennast korralikult välja, kuna laupäeval oli nagunii peole minek.





2. aprillil ehk laupäeval magasime me suhteliselt kaua. Vanemad pidid aga kahjuks tööd tegema ning õde tahtis ka veidi rahu saada, otsustasin mina oma sammud seada linna ning kohtuda oma sõbrannaga. Käisime šoppamas ning jäätist söömas ning minu soov oli ka, et ta kirjutaks mu lipule mõne toreda mälestuse (meil on neid palju haha).


Ostsin väga suure Saksa lipu, kuhu kõik tähtsad inimesed kirjutavad sinna midagi armast. :) 



Kui ma pärastlõunal koju jõudsin, seadsime õega oma sammud kohe pagulaskeskusesse, sest eelmisel õhtul oli meid kutsuti lõunasöögile. Nimelt Aafrikast pärit pagulased (ma ei mäleta enam linna) korraldasid lõunasöögi ning kutsusid meid ka. Naisterahvas on olnud Saksamaal juba 10 kuud ning oskab veidi inglise ning saksa keelt, kuid suhelda oli väga-väga raske. Lisaks on ta rase ning küsimusi, nagu "kuidas oli su teekond Saksamaale" vms küsida kahjuks ei saanud. See huvitab mind tegelikult väga, sest Eestis mul sellist võimalust tõenäoliselt poleks. Toidu kohta võin öelda, et kõige maitsvam see polnud, lisaks sõid nad seda kätega.

Ma ütleks, et see on nagu pannkook, aga nende jaoks oli see leib. 

Pagulaste kohta võin ma öelda nii palju, et on kaks gruppi pagulasi- ühed on need, kes omavad tõesti suurt tahtmist siin olla ning keelt õppida, teine grupp on aga need, kes tõesti tulevad siia raha pärast. Ning pärast neid õnnetusi Pariisis ning Brüsselis hakkavad ka sakslased aru saama, et see poliitika, mis siin neil on, pole just kõige tõhusam. Muidugi minu hostpere Göttingenis on väga abivalmid ning pühendavad oma tarkused ning jõu pagulastele. Miks mitte? :D
Õhtul aga sõitsime kõrvalkülla ühele sünnipäevapeole. Pikalt kahjuks me seal olla ei saanud, kuna viimane buss tagasi Göttingeni sõitis kell 22.30. Vot, seda bussiliiklust maal ma ei igatse. Hamburgis sõidavad mul 24/7 bussid ning metrood ning ma olen nii mugavaks muutunud. Ning loomulikult mu jalgratas on mulle väga truu. Achsoo, kui tagasi Göttingeni jõudsime, kõndisime linnas, vaatasime õhtust linnamelu ning läksime tagasi koju.

Panime mütsid pähe, et kõik saaksid aru, et me õed oleme ning loomulikult sellepärast, et väga külm oli, haha. 


3. aprillil ehk pühapäeval oli meil "kultuurilinepäev". Käisime II maailmasõja mälestusmärgi juures ning ühes pagulastemuuseumis, kus räägiti kuidas sakslased põgenesid 20. sajandil.  Õhtul sõime õhtust ning vaatasime koos filmi.







4. aprill ehk minu viimane päev Göttingenis. Kuna õde pidi kooli minema ning isa tööle, olime emaga kahekesi. Otsustasime viia mu kohvri rongijaama, et saaksin veeta toreda päeva linnas. Kõigepealt läksime koos ühte kohvikusse hommikust sööma ning pärast seda läks ema arsti juurde ning mina sain ühe endise vahetusõpilasega (kes käis Eestis ning oleks pidanud mu tugiisik Göttingenis olema) lõunale. Lisaks tuli meiega kaasa üks neiu, kes on Göttingenis lektor. Rääkisime palju juttu, sõime maitsvat toitu ning nautisime väga ilusat ilma. Pärast sain veel oma hostõega kokku ning käisime kohvi joomas. Seal juhtus ka üks väga imelik lugu. Nimelt lubasin oma hostemal mu numbri ühele pagulasele anda, kes väga soovis minuga tutvuda ning saksa keelt harjuda. Ma nõustusin, kuna ma soovisin teada tema nö "ajalugu" jne.  Mu hostema LUBAS, et ta on tore ning mitte pealetükkiv. :D Igastahes esmaspäeval kirjutas ta mulle, et tema on lõpuks tagasi Göttingenis ning ta tahaks minuga kohtuda. Pidin selle ära ütlema, kuna mu viimane päev oli väga tiheda programmiga ning ausalt öeldes ma kartsin ka veidi, haha. Tema aga kahjuks ei saanud aru, ning helistas mulle (ma loomulikult ei vastanud) ning saatis sõnumeid, et tema tuleb rongijaama (kuna sellel ajal ma seal viibisin). Ma loomulikult ei tahtnud seda uskuda. Kuna aga ma pidin oma hostõega kokku saama, et kohvi minna jooma, jäin ma sinna. Ning siis, 20 minuti pärast nägin ma seda samat kutti mind otsimas! USKUMATU! Ma panin sealt kohe minekut, sest mul tekkis hull paanika. Ning siis, tuli mu õde ning kui nad nägid üksteist, ning kui see poiss mind nägi, oli ta kohe "kus sa olid, miks sa mu kirjadele ei vastanud, ma ju otsisin sind ja sinu pärast ma siin olen". Olgem ausad- ma tundsin end väga ebamugavalt ning ma soovisin, et ma oleks juba Hamburgis oma kaitsva ema tiiva all haha. Nojah, lõpuks pidime minema bussijaama, sest mul oli ainult 30 minutit aega. Rääkisime veidi juttu, kuid kuna ma olin nii ehmunud, polnud mul mingit tuju. Ning ta oli lõpuni pealetükkiv ning tahtis isegi mulle Hamburgi külla tulla. Kui hostema korraks mulle nägemiseni ütlema tuli (ta oli mingite pagulastega arsti jures), naersid nad ainult koos õega.  Nagu mida asja, ausõna, haha. Ja siiamani see kutt kirjutab mulle koguaeg, ma aga eiran teda, sest ma tunnen siiamani, et ta on liiga pealetükkiv ning nõme. Ebameeldiv kogemus, enam nii loll pole.
Igastahes õhtul koju jõudes olin ma väga õnnelik ning ma olen väga tänulik, et mul nii perfektne hostperekond Hamburgis on.




Nädala sees käisin ma korralikult koolis, kooris ning trennis. Koolis aga oli väga huvitav, kuna abiturentidel oli "Themawoche" ehk "teemanädal", kus igapäev riietuti erinevates stiilides. Näiteks esimesel päeval oli "beachparty", siis "hipsterid" jne. Vahetundidel käidi väravatest väljaspool muusikat kuulamas ning joomas (jah, meil on kooli ümber väravad, millest ei tohi tegelikult ilma õpetaja loata väljuda enne kooli lõppu, aga kõik teevad seda). Ning kuna mul on palju sõpru 12. klassis, olin ma ka koguaeg nendega väljas ning loomulikult tegime palju pilte.







Seetõttu käisin ka oma parima sõbra viimasel etendusel. Ning siis mõistsin, et ma pean varsti koju minema ning terve see nädal olin ma tegelikult suhteliselt kurb, kuna esiteks läksid ära koolist minu sõbrad ning see teadmine, et kolme kuu pärast pean mina Gymnasium Osterbek'iga hüvasti jätma...




Reedel, 8. aprillil tuli Marija minu juurde ööseks, kuna saime teiste vahetusõpilastega kokku. Käisime söömas, kuulasime muusikat ning chillisime linnas. Öösel jõudsime väga hilja koju. Achsoo, mul olid kaasas ka minu klassiõed. Ning vahetusõpilastega olen ma alati lõbus, lollitan ning räägin megapalju. Koolis aga ma olen vaikselt ning ning ei ole lõbus. :D Ja mu klassiõed olid nii vaimustuses minust ning ütlesid, et nad poleks elusees arvanudki, et ma selline olen, haha. Ning peale seda päeva ma ainult lollitan koolis ning naeran ning nüüd ma lõpuks armastan oma klassi, haha. Kaua võttis, aga asja sai.


Laupäeval, 9. aprillil pidin ma aga järjekordselt linna minema, et minna Svevaga järgmisele jalkamängule. Ma ei tea, mul polnud absoluutselt mitte mingeid emotsioone, pigem mõtlesin, et raudselt mõttetu, kuna minu süda kuulub siiski Borussia Dortmundile. Mu Dortmundi hostema luges veel mulle sõnad peale, et HSV (Hamburger SV) mulle meeldida ei tohi, kuna mõlemad tiimid on esimeses Bundesliigas ning kui need kaks tiimi mängivad, võidab läbi mingi juhuse alati HSV (kuigi HSV on praeguse seisuga 11. kohal ning BVB ikka veel 2. kohal). Olin eelmisest õhtust ikka veel veidi väsinud ning mõtlesin, et kuidagi ikka elan selle päeva üle. Üllatus-üllatus, kuid see mäng oli üks lahedamaid ning igastahes on minu meelest HSV täitsa normaalne tiim. :D



Igastahes, kui linna jõudsin, oli terve linn täis sinise-musta-ning valge pluusidega inimesi. Sain kokku Svevaga ning läksime koheselt rongile, kuna arvestama pidi vähemalt ühe tunniga (et üldse staadionini jõuda jne). Ning teadaolevalt on kõik jalgpallifännid väga rõõmsameelsed, laulavad palju ning tarbivad alkoholi. Kui me Svevaga rongi ootasime, tuli meie kõrvale üks grupp inimesi, kes ainult laulsid jne (kui huvitab, saate seda nö " HSV hümni" kuulata SIIT). Minu jaoks oli see kohutavalt naljakas ning ma naersin (vist veidi kõvasti :D). Ning siis, ütles üks nendest poistest, et "vaadake, see tüdruk seal naerab meie üle". Kuna mulle kinnitati, et kui fännidele miskit ei meeldi, võivad nad olla agressiivsed, oli mul veidi hirm. Seetõttu läksin viisakalt ning rääkisin, et olen vahetusõpilane ja minu jaoks on see uus ja huvitav ning et ma selles midagi halba ei leia. Ning nii me rääkima jäimegi. :D Ning nüüd on mul kaks uut sõpra, kellega ühega käisin isegi ühel HSV rongkäigul (sellest saate hiljem lugeda). Ma ütleks, et toredad poisid, haha.
Mäng oli tore, feeling oli ka päris hea, kuid kahjuks seekord kaotati 0:2 SV Darmstadt 98'le. Õhtul sain veel mõndade sõpradega linnas kokku, kuid kaua ma polnud, kuna ma olin väga-väga väsinud.
Jalgpalli kohta võin öelda, et ma käin kõikidele sellega kahjuks närvidele ning 50% mu päevast koosneb jalgpallist, haha.


Staadion mahutab umbes 60,000 fänni. 


Pühapäeva veetsin kodus, kuna nädalavahetuses oli vaja välja puhata haha.


12. aprillil käisime klassiga Neugamme's. See on nagu Dachau- ka II maailmasõja ajal loodud töölaager, kuid veidi "leebem" variant. Seal puudub näiteks gaasikamber, kuid muud asjad olid siiski olemas. Terve päev oli minu jaoks õudusunenägu, kuna mida aeg edasi, seda rohkem ma siiski saksa keelt mõistan, mulle tõlgiti ja seletati palju ning lisaks olin ma haige. Ma võin teile täiesti vabalt kinnitada, et Hitler oli üks haige mees ning midagi naljakat seal II maailmasõjas pole.

Pildid on veidi halvad, kuna ma ei soovinud eriti pildistada. 

Need nö "kivivaod" on tegelikult seal, et näidata kui palju ning kuidas olid need majad, kus inimesed sees elasid. 

Õhtul, kui koju jõudsin, heitsin kohe voodisse ning sinna ma 4 päevaks jäingi. Mu hostisa ütles sellepeale, et "vahetusõpilased elavad läbi kolm faasi- esimesed 4 kuud on nad kurvad, 3 kuud on nad haiged ning ülejäänud kuud on nad paanikas". :D Veel paremini minu vahetusaastat kirjeldada ei saakski, haha.

Ma pole enam väga kindel, mida ma sellel nädalavahetusel tegin, aga  seda ma tean, et ma vaatasin HSV versus BVB jalkamängu ning loomulikult BVB võitis 3:0. Tore oli vaadata, kuna oma uute HSV sõpradega sai palju vaieldud haha. Achsoo, ning pühapäeval käisin ka lennujaamas, kuna Marija sõitis Prantsusmaale ning pidin talle ühe tähtsa asja ära viima.




Ning siis, mina arvasin, et LÕPUKS saan ma kauaigatsetud kooli minna. Aga ei, kus sa sellega. Nimelt olid kümnendatel klassidel suulised eksamid ning mina õnneks kaasa tegema ei pidanud. Seetõttu esmaspäeva hommikul kell 7 teatati mulle, et mul on vaba nädal. :) Ma kohe ei teadnudki, kas ma peaksin nutma või naerma, sest kõik mu sõbrad olid siiski ju koolis, pere oli ka tööl/koolis ning üksi olemine mind absoluutselt ei rõõmustanud (kusjuures, kui Eestis nautisin üksi olemist, siis nüüd enam väga mitte). Seetõttu otsiski mu ema mulle palju ülesandeid, sain veidi puhata ning trenni teha, haha. // Appi, see kõik oli täpselt üks kuu tagasi, kuid tundub, nagu 1 nädalat tagasi//

Igastahes, mis ma sellel nädalal tegin:

1. Puhkasin

2. Tegin veidi kodutöid

3. Õppisin veidi



Käisin Jacki ning Yurikaga kinos ning mu kohta öeldi sellelpäeval, et "tüüpiline eurooplane". Alles klar :D 

Käisin Stadtpark'is rattaga sõitmas. 

Ning käisin oma Nickiga šoppamas, kuna tema läks 3 nädalaks Euroopa reisile. :) 



Kas ma juba mainisin, et teisipäeval sõitis mu õde Prantsusmaale? Nojah, seda ta tegi ning mu elu oli veel igavam. Nimelt tegi ta nö "vahetusnädalat", kus elab ühes perekonnas, kus on samavanune laps, käib koolis ning vaatab Prantsusmaal ringi. Ning järgmisel nädalal tuleb tema vahetuspartner meie juurde. Ma olen väga põnevil! Üks nädal on meil rahvusvaheline perekond, haha. :D


Nädalavahetusel otsustasid mu vanemad, et nad sõidavad Ostsee äärde nädalavahetuseks ning seetõttu olin veidi aega naabrite järelvalve all. Reedel sõitsin veel rattaga oma vanemate töö juurde, et minna koos isaga lõunale ning siis HSV fännipoodi, kuna õhtul oli ees järjekordne mäng, haha. Pärast seda tuli mulle külla Nicki ning siis sõitsime koos linna.
Õhtul käisime me Svevaga aga veel ühe korra HSV mängul. See oli ka veidi tähtsam, kuna tegemist oli NORDDERBY'ga ehk siis HSV versus Werder Bremen (mäng on nime saanud sellepärast, et mõlemad klubid on väga tuntud Põhja-Saksamaal). Näiteks Lääne-Saksamaal on Revierderby (mäng BVB ning Schalke 04 vahel). Kõigepealt sain kell kuus kokku oma uue HSV sõbraga, kellega läksime rongkäigule ning siis läksime alles mängule. Seekord võitsime 2:1. :) Pärast läksin Sveva juurde ööseks, kuna mäng sai väga hilja läbi. Vot seda jalgpalli melu ning kõike hakkan ma väga igatsema. :(

HSV logo



No, see feeling oli 3x parem, kuna me siiski võitsime. Ning ärge arvake, et ma olen nüüd HSV fänn. Ei, siiski on BVB, kuid kui ma peaksin valima näiteks HSV ning St Pauli vahel, oleks ma igaljuhul HSV poolt. :D 


Laupäeval sõitsime keskpäeval minu juurde, kuna tahtsin kiirelt pesus käia. Naljakas oli see, et ütlesin Svevale, et mul on nälg ning tema sellepeale ainult, et "tunne end vabalt, käi pesemas ning mina teen sulle süüa". Alles klar, Mädchen, haha. :D Nii siis tuligi minu juurde ka Nicki ning Marija ning sõime kõik koos. Pärast läksime linna ning saime sõpradega kokku. Oli väga tore! :)



Pühapäeval ärkasin väga hilja, isegi liiga hilja. Sõin kiirelt hommikust ning pidin kiirustama oma tugiisiku juurde (see on tüüpiline, et ma jään vähemalt 1 tund hiljaks).  Ma ei tea, miks Sabine seda soovis, aga nii ma siiski tegin. Kõik on mul ju tegelikult korras. Jõime teed, rääkisime palju juttu. Tegelikult oli see hea, et ma sinna läksin, kuna mul on väga suur hirm koju tulla ning Sabine toetab mind 100%.  Pärast kiirustasin koju, kuna vanemad olid juba päris pikalt kodus olnud ning tahtsin ka veidi nendega koos olla.


Teisipäeval tuli tagasi mu õde (oeh, kui õnnelik ma olin!). Naljakas asi oli see, et just samal päeval tuli ka mu hostisa tagasi Kölnist koos ühe kingitusega. Nimelt kui me seda HSV särki ostmas käisime, ütles ta mulle, et ma peaksin hoopis Sankt Pauli (teine jalgpalliklubi Hamburgis) särgi ostma. Ma muidugi puiklesin vastu ning ütlesin, et küll ma teen seda ka, haha. Ning siis, teisipäeval ütles ta mulle, et "tõin sulle selle, et su väike õde kurb poleks". Alles klar. :D Niisiis paningi oma Sankt Pauli särgi selga ning läksin lennujaama talle vastu, haha. Kohe, kui Clara mind nägi, karjus ta üle lennujaama, et "oeh Kelli, ma armastan sind nii väga". :') Õhtul rääkis ta mulle oma reisimuljetest (ning oi, kui palju ta rääkida jõuab, haha).


Reedel, 29. aprillil käisin ma oma kolmanda klubi jalgpallimängul. Nagu näete, siis see on mulle väga tähtsaks osaks saanud, haha. :D Seekord käisime Sankt Pauli staadionil. Tiim mängib teises Bundesliigas ning  Staadion asub kesklinnas, ning kõik inimesed Hamburgis ütlevad mulle, et "Sankt Pauli on kõige parem ning Hamburgi süda". Läksin sinna suurte ootustega, aga tegelikult ei saanud ma sealt mitte mingit suurt emotsiooni. Kõik ütlesid, et nö "feeling" on ülikõva, aga ei. :D BVB oma on siiski parem. Ning on kohe aru saada, miks nad II Bundesliigas on. Kahjuks kaotasid nad selle, seetõttu olid kõik väga õnnetud ka.
Pärast mängu kiirustasin kähku koju, et kiirelt riided vahetada ning minna ühe Türgi vahetusõpilase juurde sünnipäevale. Õhtu kujunes väga lõbusaks. Kahjuks pilte mul sellest pole.




Minu naabrimees, kes nägi 3 kuud rasket vaeva, et üldse need piletid saada! Tema ning tema naine Andrea on ka need, kellele võin 100% loota ning me teeme ka vahepeal asju koos. 



Laupäeval läksin aga jälle Sveva juurde, kuna tema kõrvalkülas toimus Tanz in der Mai. See on tradtisiooniline üritus, et 30. aprilli õhtul lähed sa peole ning tantsid terve õhtu. Seda tegime ka meie. Me tantsisime ligikaudu 4 tundi jutti ning mul oli väga lõbus. Koju jõudsime järjekordselt väga hilja.
Seetõttu pühapäeval, pärast koju jõudmist, olin jälle kodus ning puhkasin ennast välja. See pidutsemine on üks raske amet, haha. :D

Ning nii mu aprill läbi saigi.  Tahest tahtmata pean ma ütlema, et ma olen juba 1,5 kuu pärast kodus.




Kelli


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar