Kiire veebruar

-Veebruar- 

Hei!  Mul on jäänud vähem kui 4 kuud!? NELI? Alles olin ma Tallinna lennujaamas ning nüüd on juba möödunud 7 kuud. Mul on tekkinud juba nüüd minimasendus, sest ma pole valmis tulema koju. Mul on väga suur hirm. Eriti kardan hüvastijätte. Ausalt öeldes ma lausa vihkan neid.

Aga- veebruar on olnud mul suhteliselt huvitav, olen palju teinud ning kohtunud uute inimestega. Hästi palju olen linnas niisama chillinud ning sõpradega lihtsalt olnud ning sellest pole mõtet rääkida, see kõik tundub nii tavaline minu jaoks.  Ning koolis on ka suhteliselt kiireks läinud, kuna lõpuks suudan teha kaasa ning õpetajatel on selle üle hea meel ning annavad mulle kodutöid. Kuigi on ka nii, et ma saan suhteliselt palju magada, sest paljud tunnid jäävad ära või siis mina ei pea sinna kohale minema vms. Kõik on nagu tasakaalus ning mulle meeldib see. Kuigi jaa, on ka raske (vahel ikka mõtlen, et miks ma seda teen), kuid mulle meeldib ka see, kuna siis sa tunned, et oled tulnud välja oma  mugavustsoonist ning see on üks põnev asi, ma ütlen. Peaksite ka proovima, haha.



6. veebruaril käisin ma Itaaliast pärit vahetusõpilase Svevaga Hans im Glück'is söömas ning õhtul olime niisama linnapeal. Saime kokku ka Jackiga ning rääkisime ning sõime palju. :) Kõikidel on välja kujunenud oma grupid, kellega põhiliselt nädalavahetused koos veedetakse.

Nad on ühed mu parimad sõbrad. Ning kui ma saaksin valida kolm inimest, kelle ma Saksamaalt Eestisse saaksin kaasa võtta, siis need oleksid Jack, Sveva ning Nicky! 

SÜDA

Ta on mulle tõepoolest nagu mu vend ning ei suudagi ette kujutada, et 3kuu pärast peame hüvasti jätma. 

7. veebruaril tegime õe ning emaga "kultuurilise väljasõidu" Ballinstadt'i. Õde ütles, et me nüüd teeme mõned muuseumiringid, haha. Nii me tegimegi. Muuseum oli sellest, kuidas I maailmasõja ajal sakslased USA'sse põgenesid. Põhimõtteliselt nende teekonna kirjeldus.  Ballinstadt on Elbe jõe ääres ning seal räägiti palju elulugusid.

Ning täiesti tüüpiline, et kui näen kuskil midagi Eestiga, siis ma pildistan selle üles ning räägin sellest järgmised kolm päeva :'D #patriootlik 

Mulle meeldis see idee. Need pallid on "unistused" või "ootused". Näiteks freiheit tähendab vabadust. Ma oleksin sama saanud teha oma vahetusaasta alguses näiteks. 

Nädala sees oli ikka kool-kodu-trenn. Vahepeal käisin ka sõpradega väljas ning ka mõned tunnid jäid jälle ära (see on juba nii tavaline minu jaoks, haha). Ma tunnen end nagu Eestis ning ma ei tea, kas see on halb või hea. Inimesed on juba MINU inimesed ja perekond on juba MINU perekond ja Hamburg on juba nagu MINU linn. :')

No, kes ei armuks ära!? <3 

Suured kiitused Simon'ile, kes selle pildi tegi, haha.
Danke schön, Simon. :D 

Reedel 12. veebruaril käisime järjekordselt Bremenis vahetusõpilastega väljas söömas. Oli vahva ning jälle lisame enda nimekirja mõned inimesed juurde. :)  Nüüd on tulnud ka see aeg, kus lihtsalt elad nädalavahetuste nimel, sest need on kõige huvitavamad päevad!

13. veebraruaril ja 14. veebruaril olin ma koos ühe eestlasega, kellega rääkisime KÕIGEST, sõime, tegime linnatuuri ning pühapäeval käisime ka ühel näitusel. Nagu näete, siis koguaeg on midagi teoksil ning loomulikult olen ma 50% asjadest ära unustanud, sest infot on kohutavalt palju. Hästi palju olen rääkinud ka oma Dortmundi ja Göttingeni peredega ning plaanime ka järgmisi külastusi. :)

"Kuule, teeme palun instapilte ka" 

Sellel nädalal oli veidi raskem, kuna minu kõigekallim nõbu sai pisikese beebi Joosepi ning ma tõesti mõtlesin Eestile rohkem, kui muidu. Kuid võtan igat olukorda kui õppetundi- seetõttu polnud ka see kõige tapvam nädal!

Siin vahetusaastal olles on mu perekond mulle 10x rohkem tähendama hakanud ning sellisest prints Hurmurist on ju raske eemal olla!
(Saladuskatte all võin öelda, et saan kolmekordseks tädiks juba varsti!)

Sain tuttavaks ka ühe vahetusõpilasega Boliiviast, kes elab minust ainult 15 minuti kaugusel. Käisime koos minu koolis teatritükki vaatamas ning vaatasime tema juures ka filmi. Ta väike õde käib minuga samas koolis 6. klassis ning ta on väike energiapomm ning alati, kui ta mind näeb, siis ta räägib minuga, et "Kelli, kuidas sul ka täna läheb ning tead, me kindlasti peame Hamburger Emaili (kaubanduskeskus) minema ning üleüldse midagi koos tegema, sest tead ju küll, et aeg saab otsa". :D Igastahes, nüüd teeme koguaeg Nickyga midagi koos, sest ta on niiiiiiii tore ja armas ning sellest latiinode temperamendist ei saa iial küllalt!

Reedel, 19. veebruaril käisin ma USA vahetusõpilase Jackiga kinos "Deadpooli" vaatamas. Film käis kah, oleksime saanud parema valida, aga pole hullu. Lõbus oli siiski, sest Jack otsustas magama jääda ning ma tegin pilte ning magasin ka veidi, haha. Hostisa ütles hiljem sellepeale, et sellepärast ta kinos ei käigi, sest tema ei taha maksta 12€ magamise eest, haha. Järgmine kord läheme armastusfilmi vaatama, haha. See Jackile kindlasti meeldiks. :D

"Jack, ma nii igatsen oma venda"
"Aga Kelli, ma võin olla küll sinu vend" 

Ta on kõige armsam inimolevus üldse! Ma võiksin teile temast väga pikalt rääkida, haha. 

Ja nii ta magama jäi, hahha. :D 

20. veebruaril käisime jälle Hans im Glück'is söömas, kuid seekord oli meie seltskond väga suur ning rahvusvaheline- mina Eestist, Sveva Itaaliast, Nicky Boliiviast, Kim ning Ann-Theresa Saksamaalt ning üks tüdruk Ameerikast. Kõik inimesed vaatasid meid väga imelikult, sest me rääkisime inglise, hispaania, saksa, itaalia ning eesti keelt. Istusime ja rääkisime ligikaudu 4 tundi. Oli tore, nagu alati. Õhtul sain ma kokku veel ühe eestlasega ning olime niisama.

Maha olen pidanud ka palju filmikaid, nüüd käin ka Nickyga trennis koos (jätke kindlasti tema nimi meelde, tõenäoliselt räägin ma temast veel väga palju, haha) ning linnas niisama olemisi on ka üksjagu olnud. Ma ei tea, Hamburg on nagu tõesti minu linn ning tundub, nagu oleksin siin terve oma elu elanud.



25. veebruaril ehk neljapäeval käisin ma Nickyga tema koolis (Volksdorf'is) BigBand'i kontserdil. Mulle on eluaeg meeldinud elavmuusika, ning see oli väga tore ka, aga nagu vahetusõpilastele kombeks, oleme me koguaeg väsinud (pärast seitset kuud pole ma sellest ikka lahti saanud), haigutasime me koguaeg seal, haha. Koju jõudsin päris hilja (kusjuures viimasel ajal jõuan peaaegu igapäev peale kümmet koju,  kodus pole peaaegu üldse enam). Aga ära muretsege- mu vanemad on rõõmsad, et ma väljas käin ning selle vastu neil midagi pole.

26. veebruaril käisin ma aga ühel diskussioonil "The struggle of refugees- how to go on? Stop war on migrants" ehk "Pagulaste võitlus- kuidas minna edasi? Peatage sõda migrantidele" vms. Põhiliselt küsiti pagulastelt küsimusi ja nemad vastasid. Oli huvitav, kuid siiski mingit seisukohta ma ei võta, kas nad peaksid mingeid õigusi saama või mitte. Jah, neid on siin Hamburgis VÄGA palju, aga siiamaani olen ma nendega hästi läbi saanud ning ma ei tea, nii väga ei huvita. Mul on küll hirm vahepeal, aga mitte midagi tapvat.
Minu vanaema võttis minult aga lubaduse, et õhtul pimedas ma üksi ringi linnas ei liigu. Ju siis pean nii tegema, haha. :D

27. veebruaril käisin ma kõigepealt Nicky, Fransisca (tüdruk Ecuadorist) Ann-Theresa kirikus hommikusöögil ning õppisime veidi ka enesekaitset. Kuigi ma Eestis kirikus ei käinud, on siin nö "uute asjade" mõttes väga huvitav ning see kirik on ka teistmoodi, et hullult mingi jumala kummardamist seal pole. Mul on seal väga head sõbrad ning kindlasti lähen sinna kunagi tagasi (pealegi Nicky on sellest kirikust vaimustatud, nii et tuleb siiski tagasi minna). Pärast läksime aga YFU vahetusõpilastega uisutama (haha, meie Marijaga saime kogemata 30 minutit hiljem jääle, kuna meie kapp mängis lolli ning Marija ei leidnud omale õigeid uiski haha). Pärast 2 tunnist uisutamist aga läksime teiste VÕP'idega linna peale. Õhtul jõudsin väga hilja koju.

28. veebruaril käisin ma aga jälle YFU kokkusaamisel. Sellel korral oli aga seminar, kus aga seekord tegime oma aastaraamatu tööd. Nimelt saab teha iga vahetusõpilane ühe A4 lehe enda riigi, vahetusaasta vms kohta. Kahjuks me aga seda ei teinud, haha. Pigem rääkisime juttu, tegime energizer'eid ning sõime. Õhtul aga ma olin VÄGA väsinud sellest nädalavahetusest, nii et midagi erilist ma enam ei teinud. Nagu vahetusõpilastele tavaline, siis olen ma koguaeg väsinud ning selline raju nädalavahetus lööb ikka korralikult jalad alt.

Nädala sees aga tegin ma füüsikas Schrödingeri kasside (aitäh Kristjan abi eest- ma oleks ilma sinuta hätta jäänud) kohta esitluse. See aga kukkus halvasti välja, sest no kuulge- füüsika ning saksa keel ei sobi kahjuks kokku minu jaoks, haha. Aga ma siiski proovisin ning olen enda üle uhke ning mu klass kiitis ka mind. Põhimõtteliselt tegin ma mingi algse variandi valmis, vaatasime hostisaga selle koos üle ning lugesin selle klassi ees ette. Kahjuks olin ma aga nii närvis ja puterdasin ning oeh seda nalja ja naeru seal klassis. :D Pärast 2 minutilist naermist ning ettelugemist tuli mu õpetaja minu juurde ning ütles "kõik on korras, Kelli, ma nüüd jätkan ise". Aga siiski ta tahtis näha, kas ma olen sellest aru saanud. Ma ütlesin, et eesti keeles võiksin teile vabalt seletada. Seda ma tegingi. :D Vähemalt ma proovisin, haha.

Ning sain tagasi ka oma inglise keele eksami. Sain nelja, eesti hindamissüsteemis oleks see peaaegu 2, haha. Aga ma tõesti olin närvis, mu peas keerlesid saksa, eesti, inglise ning vene keele grammatika ning veel enam- niii vähe aega oli! Ma ei põe, sest lõppkokkuvõttes need hinded ei loe. Vähemalt ma proovisin, haha.

Vahepeal olen ka saanud sõpradega kokku jne. Kõik on nii tavaline ning normaalne ning ma tunnen, nagu ma olen juba kodus. Ei kujuta ettegi, mis ma seal Eestis tegema hakkan, või kes mul lõppkokkuvõttes kõrval on. Mul on veel aega ning kavatsen seda 100ga nautida. :)

*Pööran tähelepanu, et selle postituse kirjutasin valmis märtsi alguses.*