Viimane nädal Dortmundis

Hallo!


Järjekordne nädal on mööda saadetud. Eelmisel nädalal sain teada ka need ärevad uudised, et täna jätan ma oma Dortmundi pere ning lähen oma year family juurde. Te lihtsalt ei kujuta ette, kuidas ma kardan!

Eelmisel nädalal aga käisin ma erinevate inimestega koolides kaasas. Kuna Saksamaa koolides pole pildistamine väga lubatud, siis selles postituses on rohkem juttu kui pilte. :)

Aga alustame algusest. :)


Esmaspäeval käisin ma kaasas Andreaga koolis. Ta töötab Hagenis (Dortmundi kõrvallinn) katolikus koolis inglise ning saksa keele õpetajana. Kus juures on see üsna tavaline, et õpetajad annavad kahte õppeainet. Meil oli kaks tundi saksa keelt. Kuna meil oli tund kuuenda klassiga, siis nagu nooremad ikka, olid nad väga põnevil ja küsisid minult igasuguseid küsimusi ning mis kõige parem- nad oskasid natukene ka inglise keelt. Püüdsin mõista saksa keelt võimalikult palju ning täitsin ka töölehti ning see oli minu jaoks väga huvitav. Minu uus lemmiktegevus on jutu point'i ära arvamine, vahet pole, et vahepeal panen ikka täiega mööda. :'D

Õhtul käisime Joelinaga rattaga sõitmas, sest ma tahtsin näha, kus ma saaksin jooksmas käia ning ma pean tõdema- Saksamaal on üliilusad pargid ning mis mulle kõige rohkem meeldib, on see, et sakslased peavad lugu oma loodusest ning nad ei viska prügi maha. Peaksime õppust võtma. :) Ma sain ka teada, et meie naabruskonnas elavad  Aubameyang ja Mkhitaryan (BVB jalgpallurid) ning ma tahtsin minna vaatama, kus nad siis elavad, kuid suutsin hostisa jalgratta ära lõhkuda. Aga vana remondimees, nagu ma olen, tegin selle ilusti korda. :'D

Pidin täitma ka venna sõbraraamatut. :D Täitsin selle ära isegi saksa keeles. 

Mu vend õpib sellist trummi. Sain privaatkontserti. :)

Teisipäeval käisin ma kaasas koos oma hostemaga. Ta on õpetaja väikses algkoolis, kus on 1.-4. klassi õpilased. Seal õpib kuskil 320 õpilast (see pidi väga vähe olema, haha). Kõigepealt oli meil kaks õppetundi- matemaatika ning saksa keel. Päeva alustasime "guten morgen'i" ütlemisega, kus juures igal klassil on oma viis selle jaoks. Siis loomulikult mind tutvustati juba mulle väga selgeks saanud jutuga: "Meil on täna külaline. Tema on Kelli ning ta on vahetusõpilane Eestist. Ta on siin, et õppida saksa keelt. Ta ei räägi eriti saksa keelt, kuid mõistab natukene. Seetõttu peate praktiseerima oma inglise keelt." Ning siis hakati sosistama ning mõned küsisid ka mõne küsimuse. Ja siis hakati kaklema, et kus ma istuma peaksin. :D Lisaks pidin laulma sünnipäeva laulu eesti keeles ning mu hostema küsis minult pärast, et miks sa meile varem laulnud pole. :D  Tunnid möödusid enamjaolt rahulikult ning õpilased tõesti austavad õpetajaid (mitte ühtegi õpetajat ei kutsuta eesnimega või lihtsalt "õpetajaks", tavaliselt öeldakse Frau/Herr ja siis perekonnanimi). Tegin ka kaasa ning see oli ka minu jaoks huvitav, sain näiteks oma korratabelit meelde tuletada, haha. :D
Paljud õpetajad õpetavad läbi mängu õpilasi. Näiteks olen näinud juba kahes koolis jalgpallimängu, kus õige vastuse korral saab tiim värava poole liikuda jne. See on tõesti õpilastele huvitav.
Pärast seda aga läksime reaalkooli, kus korraldati neile bioloogiaõpituba. Seal sain ka suure tähelepanu osaliseks (sellega võib isegi ära harjuda).

Õhtul mängisime õe ning vennaga wii'd. Vend hakkas mind armastama, kuna tegelikult hostema ei lubanud tal mängida, aga kuna mina pakkusin selle välja, sai ta terve õhtu otsa mängida, haha. :D

Kaugelt paistab koolimaja

Kolmapäeval käisin ma jälle Andreaga koolis kaasas. Seekord oli meil ka 12. klassiga inglise keele tund. Seal ma sain väga hästi kõigest aru, sest Saksamaal viiakse keeletunnid läbi õppeaine keeles (nt prantsuse keele tunnis räägitakse ainult prantsuse keeles jne). Minu meelest on see ülihea, sest isegi õpilased, kes on õppinud ainult ühe aasta näiteks inglise keelt, saavad minust väga hästi aru ja räägivad paremini vastu kui osad täiskasvanud.
Õpilased pidid läbi lugema novelli ning nüüd nad arutavad seda. Saksamaale omane on see, et sa loed läbi suhteliselt õhukese raamatu ning siis sa analüüsid igat peatükki. Minu jaoks oli see suhteliselt igav, haha. Aga õpilased olid minu vastu tõeliselt toredad ning leidsin sealt ka ühe sakslase, kes oli vahetusõpilane Uruguay'is. Saime rääkida jälle neid "vahetusõpilase asju".

Õhtul käisime Ladie's Circel'i liikmetega Thermomix'i esitlusel. :'D Ma sain oma hostemast täiesti valesti aru. Ma arvasin, et me lähme lihtsalt ühe naise juurde koos süüa tegema ja sööma ja aega veetma. Ja siis, kui ma sinna kohale jõudsin, sain ma juba aru, millesse ma ennast mässinud olen. Meile räägiti peaaegu 4 tundi sellest ning meile tehti megahead süüa ka. See oli tõesti väga-väga maitsev. Ja noo nüüd ma igastahes tean peaaegu kõike Thermomix'i kohta ning soovitan kõigil selle kalli masina osta. :D  Ning loo moraal- alati küsi 3 korda üle, enne kui otsustama hakkad. :D

Kõige uuem Thermomix. :D 

See oli kõige parem asi- naturaalne maasikajäätis koos piparmündišokolaadi ja basiilikuga. Mmmmmmm....

Andrea poeg Linus maalis mulle ka pildi. Ta on väga-väga armas ning ta ainult joonistab. :) 

Käisime Andreaga tal lasteaias järel. :)

Neljapäeval käisin ma taas Andreaga koolis kaasas, olin seal ainult ühe tunni. Midagi erilist seal ei juhtunud, ma arvan (mul on reaalselt mäluga probleeme, nii palju asju juhtub ja ma unustan lihtsalt ära). Õhtul läksime hostvenna, õe ning hostemaga ThierGallery's, kuna reedel oli venna sünnipäev ning ma vajasin talle sünnipäevakingitust. Ning loomulikult šoppasin ma päris korralikult ka endale. Ma ikka väga rumal. :'D
Kui hostvend läks magama, hakkasime meie Joelinaga tegema talle Minioni muffineid. See oli väga fun ning ma tõesti nautisin seda. Ja minu meelest tegime me valmis lausa meistriteosed. :)

Alguses pidime tegema mingi suhkrumassiga, aga kuna see ei maitsenud nii hästi, otsustasime teha mingi glasuuriga. :'D

Kingitus hostvennale.

Sa saad osta Saksamaa rahvariideid NewYorkerist. :'D

Minu kõige esimene, haha. :'D

Osad on rohelised ja punased kuna meil sai pruun värv otsa. :'D

Reedel oli see kauaoodatud sünnipäev, millest räägiti iga päev. Ärkasin hommikul kell 6 üles, et käia kiirelt pesemas ning siis läksime ja äratasime Jorise üles. Peale seda sõime kooki ning Joris avas oma kingitused (kinkisin talle Minion'ide tööraamatu ning väikseid autosid, lisaks sai ta mitu legokomplekti ning BVB särgi ning padja). Ning ka mina ja Joelina saime kingituse haha. Mina sain Dortmundi järjehoidja, Joelina mingi plaadi. Pärast seda läksime Joelinaga kooli, sest ma lubasin talle, et ma lähen ka temaga kooli kaasa. Neil oli 6 tundi- kaks kehalist, kaks inglise keelt ning kaks  Muusikat.

 Kehalises mängisid nad frisbee'd, ma lihtsalt jälgisin.  Saksamaal mängitakse hästi palju mänge kehalises kasvatuses. Õnneks andis õpetaja ka inglise keelt ning õpilased pidid mulle reegleid seletama inglise keeles,  nii et ma nüüd oskan ka frisbee'd mängida, jehuuu! :D Pärast seda läksime inglise keelde (sama õpetaja), kus lisaks õppimisele pidin ma ennast ja oma riiki tutvustama. Lisaks said õpilased küsida minult küsimusi (nad küsisid minult random küsimusi, a'la "kas sa oled ratsutanud ning palun ütle eesti keeles, et meie klass on parim" jne) ning ma pidin neile ka laulma (+1 Kellile, kuna Eestis ma poleks mitte kunagi laulnud lihtsalt kellegi nõudmisel). Laulsin sünnipäevalaulu, sest see oli esimene, mis meelde tuli.  Mina armusin Joelina klassi ja nemad armusid minusse. Tema klassis on ka üks poiss Ben, kes tantsib hip-hop'i. Tüdrukute jaoks on ta kui "paha poiss", kellega ei tasu suhelda ning kelle tegemised on alati nii "rumalad ja nõmedad". :D Mina aga kiindusin temasse täiesti, sest ta oli nii julge ja avatud jne. Ma rääkisin terve päeva ainult temast haha.
Muusikas pidid nad tegema esitluse (nemad nimetavad seda referaadiks, mina aga ütleks, et see on pigem esitlus haha). Nad ei kasuta PowerPoint'i, kuna Saksamaa pole sellesmõttes nii palju arenenud, et igas klassis oleksid näiteks need projektorid vms. Kõik on suhteliselt "oldschool" (nagu olid Eesti koolid 7 aastat tagasi). Aga nad oskavad tõesti hästi seda teha, nad valmistuvad tõesti põhjalikult ja õpivad väga palju selle jaoks. Lisaks teevad nad teistele õpilastele ka nö "lendlehed", kus on peal tähtsaim info esitletavast.


Pärast tulime tagasi koju, kuna meile tulid külalised. Kohtusin esimest korda ka oma hostonuga ja te ei kujuta ette, kui äge inimene ta on! Ma rääkisin temaga vähemalt 4 tundi täiesti random teemadest ning enamus ajast ma lihtsalt naersin, sest ta on nii naljakas ning ta rääkis nii palju. :D Ainuke asi on see, et ta fännab Schalke't (jalgpallitiim) ning nad vaidlevad alati hostisaga ja teevad nalja üksteise üle. Ning kui ta kuulis, et tänu oma perele hakkasin ma BVB fänniks, pakkus ta mulle kohe lahkelt enda juures "äsja renoveeritud ja paremat ning minu jaoks kasulikumat" tuba, sest kuidas nii armas neiu saab selliste inimestega koos elada. :'D Ma tõesti naersin väga palju ning ta rääkis minuga väga palju inglise keeles ka ning ta rääkis oma kogemustest jne. Oeh, mul on onudega ikka väga palju vedanud. :) Pärast, kui ta lahkus, nimetas mind "Miss Estoniaks" ning nõudis, et ma tuleksin kindlasti tagasi Dortmundi, sest ta tõesti oli väga huvitatud minu elukäigust (kas selline sõna üldse eksisteerib? :D) Hamburgis. Ta ütles ka, et kui mul peaks olema mingeid probleeme seal, andku ma kohe teada, tema ajab oma sõprade kaudu kõik korda. :) Ning loomulikult tuli ka mu lemmikkutt Ben siia
(meie pered on tuttavad) ning ma rääkisin temaga väga-väga palju. Ta on küll 11-aastane, aga ta on niii vahva ja armas. :)
Ka minu hostvanavanemad olid siin, rääkisin ka nendega palju. Mu hostvanaema tõi mulle pildid näitamiseks, milline ta BVB tuba on. See oli nii armas, hihi. :) Kohtusin ka  oma hostisa isaga esimest korda. Kuigi ta rääkis väga head inglise keelt, ei saanud ma temaga eriti jutule. Ta oli väga-väga solidaarne ning intelligentne. Pigem loobusin. Kui aga kõik nad lahkusid, soovisid nad mulle väga palju ilusaid soove (või noh, ma vähemalt arvan, sest nad rääkisid saksa keeles ning ma pole kindel, kas ma õigesti aru sain. :'D) ning mu hostema vanemad andsin mulle ka kingituse (kalendri ja kaardi), mis oli väga armas ning see oli ka esimest korda sel õhtul, kui ma nutsin. Mul on tõesti meeletult kahju siit lahkuda, sest ma tõesti tunnen end koduselt ning ma armastan neid väga-väga palju. :(
Õhtul toimus ka jalgpall, vaatasime ka seda. Loomulikult Saksamaa võitis. :D

Paremal on minu hostonu (Heike vend) ning temast omakorda paremal on minu hostisa ema. Sinise pluusiga on Heike ema. :)

Kalender ja see järjehoidja. :)

Laupäeval oli nö "lebopäev", kus kõik tegelesid enda asjadega ja puhkasime. See oli tõesti mõnus, sest ka vihma sadas ning õues teha midagi ei saanud. Õhtul vaatasime veel mingit multikat mingitest robotitest. Ma ei mäleta jälle nime. :'D Igastahes hostvend sai selle sünnipäevaks. :D


Pühapäeval käisime me Westfalenpargis hostõe klassiga nö "piknikul". Vanemad sõid ja rääkisid juttu ning lapsed jooksid mööda parki ringi ning mängisid koos. Ma tegin mõlemat- rääkisin vahepeal vanematega ning siis käisin koos lastega pargis. :D Kohtusin ka kahe tüdrukuga, kellega sain kohe jutule. Õhtul pidin hakkama aga  pakkima. :(

Ilm oli meeletult halb.

Esmaspäeval käisin ma jälle ühes koolis. Kas te mäletate seda noort naist, kes pakkus mulle Andrea juures toimunud peol välja, et saan ka temaga koos kooli minna? Kuna Saksamaa koolid on üksteisest natukene erinevad ning mul tõesti polnud mitte midagi muud teha, otsustasin ma temaga kaasa minna. Verena töötab kõrvallinnas Hagen'is erivajadustega õpilaste koolis direktorina. Seal koolis õpib kuskil 200 õpilast vanusest 4-22 eluaastat. Kuna sinna sõidab kuskil 20 minutit, valmistas ta mind ette selleks, kuidas ma käituma peaksin, mis juhtuda võib jne. Aga kuna ma olen eelnevalt juba kokku puutunud selliste õpilastega, ei olnud see minu jaoks midagi uut. Samuti rääkisime ka koolisüsteemist. Igas klassis on lisaks õpilastele ka 2 õpetajat ning vähemalt 2 nö "vabatahtlikku". Mõndadel õpilastel on oma isiklik vastutaja. Nad pole päris vabatahtlikud, kuna nad saavad selle eest palka, aga nad tegelevad seal lastega ja nad on nagu hooldajad. Üldjuhul on nad noored, kes on äsja lõpetanud gümnaasiumi. Kus juures, nad saavad seal töötada ainult 1,5 aastat, peale seda nad seal olla enam ei saa.  Kõigepealt olin ma kaks tundi seitsmenda klassiga, siis läksin esimese klassi juurde. Kogu töö käib neil väga aeglaselt, kuna paljudel õpilastel on keskendumisraskused ning ka tunnid on lühemad. Rohkem pannakse rõhku mängudele jne. Neil on kokku kolm blokki, peale igat blokki on neil kas söögiaeg või mänguaeg. Igal esmaspäeval läheb põhiline aeg rääkimisele (räägivad, mis päev on, kuidas nende nädalavahetus möödus jne). Sellel esmaspäeval oli ka tuletõrjeõppus. Loomulikult valmistati lapsed selle jaoks ette (räägiti väga põhjalikult miks, kus, kellega jne). Mis mulle kõige rohkem meeldis, oli see, et igal neljapäeval tuuakse esimesse klassi (mida kutsutakse "Mäuseklasse" ehk hiireklassiks, kuna nende klassis elavad hiired) kutsu, kelle abil õpetatakse lastele reegleid. Ja loomulikult oli seal klassis väga toredad õpetajad, kellega ma meeletult palju rääkisin. Ma olen meeletult tänulik Verenale, et ma üldse sain kaasa minna. Õppisin sealt väga paljut. :) Üleüldse oli temaga väga hea rääkida (me rääkisime absoluutselt kõigest). Sain kaasa ka ühe raamatu, vastutasuks andsin talle Kalevi šokolaadi ning magneti.


Eile  külastas mind veel Andrea, kuigi pidin ise tema juurde minema. Juba siis hakkas pihta minu nutusaaga. Täiesti uskumatu- ma polnud tema vahetusõpilane, kuid ta käitus minuga täpselt nii, nagu ta Mathildega käitus. Ma hakkan teda nii väga igatsema, sest temaga sai absoluutselt kõigest rääkida.
Õhtul käisime perega õhtust söömas minu lemmikpizzerias. Rääkisime seal juttu ning ma sain teada, et minu hostpere ei valinudki mind! Nad olid lihtsalt üles kirjutanud oma eelistused ning selle järgi YFU valis neile vahetusõpilase. Hostema ütles, et see oli neile täielik üllatus ning hostisa pani sellepeale, et "seekord läks meil õnneks". Kui aga koju tulime, pidin oma vennaga hüvastijätma. Tahtsin korraks minna oma tuppa ning Joris paneb juba alguses oma toa ukselt "good bye Kelli". See oli esimest korda, kui ma lubasin tõesti endal nutta (terve päev võitlesin iseendaga). Pärast läksin alla ning mu hostpere tegi mulle üliarmsa kingituse, ning loomulikult tõi mu väike vend selle mulle. Ma nutsin ikka päris korralikult ning mu hostisa ehmatas ikka korralikult ära, aga ma ütlesin, et see on vägagi normaalne. Üldjuhul ma siin oma emotsioone välja ju ei näidanud ning kui tõesti nutsin, siis ainult hostema õlal.  Siis tegime mõned pildid ning ka selfie, mida aga mul kahjuks veel pole. Kallistasin hästi-hästi palju oma väikest venda. Peale seda vaatasime TopGear'i hostisaga, sest üritasin oma tuppa minekut võimalikult kaua edasi lükata, kuna ma olin kindel, et ma lähen sinna ainult nutma. Viis minutit hiljem tuli Joris tagasi alla ja küsis inglise keeles "kas sa laulaksid mulle eesti keeles sünnipäevalaulu". Tegelikult pidin seda tegema juba reedel, aga me kõik unustasime selle ära. Püüdsin end kokku võtta ning laulsin selle kuidagi ära, aga läbi pisarate on seda võimatu ilusti teha. Vaatasime veel veidi TopGear 'i ning siis läksime kõik oma tubadesse. Pidin ka hostisaga hüvasti jätma ning loomulikult ma nutsin päris korralikult. "Oli rõõm sinuga tuttavaks saada, nutitelefonisõltlane" oli tema lause, mis oli kõige muserdavam. Nimelt ta koguaeg narris mind, et "always in her Handy ehk alati oma telefonis", kuigi ta ise oli samasugune. Ja nii me siis üksteist narrisime ja püüdsime igal hetkel üksteisele midagi öelda. Loomulikult on kõik naljaga ning tõsiselt ei võtnud keegi mitte midagi.

Nad reaalselt loevad mu mõtteid, sest ma tahtsin väga-väga seda märkmikku, lisaks sain BVB pastaka ning ma arvan, et see on küünlatops vms. 

Ülejäänud aja olen ma pakkinud ning veetnud aega oma perega, kuna täna saab minu aeg Dortmundis läbi ning lahkun  oma kallist kodust, et minna Hamburgi. Te ei kujuta ette, kuidas ma kardan ning närvitsen, sest ma olen siin nii ära harjunud ja ma tõesti väga armastan oma perekonda. Ka seda blogipostitust ei tee ma ilma pisarateta, sest mul oli siin tõepoolest väga hea olla ning mu pere sai mulle väga-väga kalliks.  Ma ei kujuta ette ka, mis seal Hamburgis saama hakkab. lisaks kardan kohutavalt kooli minna, sest mul pole õrna aimu ka, millised õpilased seal on. Kuid nii palju, kui ma teistelt inimestelt olen küsinud, et kuidas Hamburg neile tundub, olen ma alati vastuseks saanud, et paremasse ja ilusamasse linna poleks ma saanud minna. Lisaks olen ma jännis oma pagasiga, sest ilmselgelt olen ma liiga palju asju juurde ostnud. :'D


Vahepeal olen olnud kursis ka, mis asi on koduigatsus ja kuidas see kõik ära rikub. Mul pole see väga suur, aga no üsna tuntav. See vahetusaasta pole ikka absoluutselt kerge ning köik, mis juhtub, tundub sulle 3x hullemini, kui see on ja see on nii väsitav. Lihtsam oleks ju olla seal Eestis ja käia gümnaasiumis. Aga kohe kindlasti ma ei kahetse, et ma siia tulin. Nägin ühel ööl ka unes, et ma tulin ilma pöhjuseta koju ja ma olin täielikult paanikas ning ma ei suutnud uskuda, et ma koju tulin. Koduigatsus on lihtsalt üks lahutamatu osa vahetusaastast, mis teeb sind väga tugevaks. Ma loodan, et Hamburgis mul seda pole, sest seal ma saan tegeleda asjadega, mida ma armastan. :) Ning minu eesti keel on nii kohutavaks läinud, kuna põhiline keel on ju inglise ning saksa keel. Mul ei tule osad sõnad meelde ja ma ei oska õigesse käändesse ka panna. Õudne! Inglise keel on aga mul väga väga palju arenenud, ning nagu Marija ütles, et võiks hakata isegi inglise keele professoriks. :'D


Jään igatsema BVB, oma voodit, mu õe ja venna kaklemist, mu hostisa nöökimist minu telefoni kasutuse pärast ning minu üliülihoolitsevat hostema. :( Kindlasti tulen ma oma aasta jooksul siia tagasi ning ka nemad ütlesid, et tulevad kindlasti mulle Hamburgi külla ning nad arvasid, et äkki ka isegi Eesti. :)  Nad on mind nii palju toetanud erinevates olukordades, andnud mulle väga palju ning näidanud mulle väga palju. Ma hakkan neid väga-väga igatsema ja praegu ma ei kujuta väga ette elu Hamburgis ilma nendeta. :/

You just have to love your family. :)

Aga nüüd lähen ma rongile, et kohtuda järgmiste väljakutsetega. Järgmine postitus tuleb aga Hamburgist!

Bis bald!
Kelli