Kolmapäev, 8. juuni 2016

Scheisse, juba lõpp?


Mul on jäänud oma YES seminarini ainult 18 päeva! Ning siis lisame juurde ekstra 6 päeva, niisiis olen ma tagasi Eestis umbes 23 päeva pärast. Uskumatu! Kuhu mu vahetusaasta kadus?




Mu tunded muutuvad iga päev ning umbes 50x korda vähemalt. See oleneb kõik, mis ma parasjagu teen. Loomulikult tahan ma juba tagasi Eesti, sest nii palju on teha ja osade asjadega ei harju ma siin kunagi, aga samas jään ma päris paljusid asju ka Saksamaast igatsema. Ning alati, kui keegi mult küsib, et kas ma juba rõõmustan kojumineku puhul, siis ma otsest vastust ei ütle kunagi, vaid hakkan kohe seletama, miks ma tahan ja miks ei taha. 


Vahepeal käisin ma oma Re-Entry seminaril, käisin Dortmundis, käisin teiste vahetusöpilastega peol ning alustasin juba pakkimisega. Oma tegemistest räägin ma teises postituses, praegu aga räägin oma mõtetest.

See aasta oli köige parem aasta mu elus. Ja ka köige raskem. Kahtluseta. Ma olen nii palju öppinud, nii palju teinud ning kindlasti vötan palju kogemusi, emotsioone, inimesi ning muid asju endaga kaasa, kuid mis köige tähtsam- ma täitsin ühe oma unistustest, milleks oli saksa keele oskus. Jah, ma ei räägi perfektset saksa keelt, kuid minust saadakse aru, kiidetakse ning hätta pole ma jäänud ning kõik tuleb kuidagi nii loomulikult. Ma ei pea näiteks enam mõtlema kui ma midagi ütlen.  Praegu sain lihtsalt omale nö "pinna" alla edasiöppimiseks ning kes teab- vöib olla veedan ma palju aega Saksamaal vöi teen midagi muud oma keeleoskustega. Mal gucken ;) Fakt on see, et gümnaasiumis öpin ma edasi ning kindlasti loen ka raamatuid ning suhtlen oma söpradega edasi.


Söbrad on ja jäävad alatiseks mu südamesse. Kindlasti hakkan ma igatsema oma Jacki, Nickit ning teisi vahetusöpilasi ning kindlasti ka oma Saksa söpru, kes on kahjuks üle terve riigi laiali, kuid pole hullu. Vahetusöpilased on kindlasti need, keda ma VÄGA igatsema hakkan, sest nendega ma selle aasta üleelasin ning asju kogesin ning ka nemad olid need, kes möistsid igat su tunnet, mötet ning aitasid alati! Olen nii tänulik!







Mu perekonnad. Lisaks mu imelisele perele Eestis on mul lisandunud veel 3 peret. Ma poleks iial uskunud, et ma hakkan 1 aastaga austama ning armastama täiesti vööraid inimesi ning et üks täiesti vööras väike "hostöde" vöib saada 10 kuuga sinu päris väikseks öeks. Ning et hostemaga räägid asjadest, millest räägitakse ainult oma emaga.  Ma ei suuda ette kujutada, et varsti ei saa ma oma õega vaielda, kes peab hoolitsema pärast õhtusööki fooliumi eest või kuidas mu ema mind igapäev kooli saadab koos sõnadega "naeratus eelkõige, armas Kelli" või mu hostisa, kes võtab elu, kui ühte nalja ning alates hommikust kella 7st õhtu kella 11ni sa lihtsalt  naerad end pooleks.  Või see, kuidas me koos õhtust sööme ning koos minu äparduste üle naerame. Või see, kuidas emaga püüad magusavabakuud teha, kuid lõpetad juba poole päeva pealt, sest "elu peab nautima". Või et ma ei saa niipea oma Dortmundi perega jalgpalli vaadata. See kõik tundub nii hirmus, sest just sellise eluga ma harjunud olen ning kui aus olla, siis ma ei mäleta enam, kuidas ma Eestis elasin. Loomulikult, see tuleb kõik tagasi, aga praegu on mul lihtsalt nii suur hirm.


Ta ajab mind närvi ka, kuid lõppude lõpuks on ta minu armas väike õde! 

Koolist jään kõige rohkem igatsema oma koori 11. klassiga. No nii ägedat Eestist ei leia ning nii armsaid inimesi. Jah, klassiga on siiamaani raske, kuid lõppudelõpuks jään ka  igatsema neid lõputuid vaidlemisi, sokkimisi, pausi ajal koos söömist ja kõike muud. Ning õpetajatest ei tasu üldse rääkida. 



Ning loomulikult YFU- parim organisatsioon siin maailmas. Mu elu on teinud lihtsalt 360kraadise pöörde ning lihtsalt nii huvitavaks muutunud ning sa koged nii palju ning ka köige raskemal hetkel on YFU su körval ning toetab ning utsitab sind tagant. Ning loomulikult need inimesed, kellega ma tuttavaks sain ning mu silmaring, mille nö "suurendamise" eest YFU hoolitseb.






Varsti olen ma Eestis ning näen oma perekonda ning söpru ning ma saan oma tavapärast toitu süüa ning köike muud teha. Haha, te ei kujuta ette, kui veider on möelda sellele, et vähem kui 4 nädala pärast näen ma oma suuremat venda vöi et ma pean hakkama igapäevaselt eesti keelt rääkima jne.
Ainuke vahe on see, et töenäoliselt teen ma köike võib olla suurema silmaringi, võib olla teise mõtteviisiga, võib olla teistmoodi või ei tee üldse enam. Ma ei tea, Kelli Eestis ning Kelli Saksamaal on kaks täiesti teistsugust inimest ning mis see kokku teeb, ma ei tea. Ma olen veidi põnevil ka, sest Eestis on nii palju muutunud ning lõpuks näen oma perekonda ka, aga mul on hirm. Hirm konfliktide eest, sellest, et keegi ei saa aru, mis ma läbi elanud olen, et keegi ei viitsi mu "vahetusaastajutte" kuulata (ma olen selles kindel, et nii juhtub) ning võib olla ma ei leiagi Eestis seda oma "kohta" või seltskonda, kuhu ma lõpuks sobin. Siin ma tean, kuhu ma sobin, mis ma teha tahan või võin, aga äkki Eestis on teistmoodi. Ning oi kuidas ma kardan seda viimast nädalat siin Saksamaal, sest mulle pole mitte kunagi meeldinud hüvastijätta ning see tuleb 100x hullem, sest äkki ma ei kohtu mõne vahetusõpilasega enam mitte kunagi või siin Saksamaal muutub kõik!? Ning loomulikult see igatsemine. Või et ma ei teinud oma vahetusaastal piisavalt.  Neid hirme on lihtsalt nii palju (tõenäoliselt ka mõttetud, aga ma olen eluaeg ülemõtleja olnud) ning ma olen põnevil, kuidas ma selle kõige üle elan.



Aga jah, siin ma olen- püüan veeta need viimased 4 nädalat täiel rinnal ning kohtume varsti, sõbrad ning mu armas perekond!



Teie Kelli


Kolmapäev, 18. mai 2016

Minu eelviimane kuu



Mai



Täiesti uskumatu kiirusega on kätte jõudnud maikuu ning LÕPUKS olen ma täiesti kohale jõudnud ning tunnen ennast nagu sakslane juba. Koju tulemisest ei taha ma midagi kuulda, kuid KÕIK räägivad ning küsivad selle kohta. Ausalt öeldes ajab see mind veidi närvi.



Aga ma kirjutan ära oma poolest mjaikuust ning mõndadest mõtetest, sest see postitus on tõenäoliselt mu viimane siin Saksamaal- järgmine tuleb tõenäoliselt  siis, kui ma tagasi Eesti olen jõudnud...


Esimese mainädalal käisin ma ainult 3 päeva koolis, kuna neljapäeval, 5. mail oli Chris Himmelfahrt ja isadepäev ning 6. mail, reedel, oli meil lihtsalt koolist vaba päev.

Neljapäeval olin ma kodus, võtsin päikest ning grillisime perega, kuna meil oli ligikaudu 20kraadi sooja ning midagi paremat teha polnud. Jah, linnas oli küll Hafen Geburtstag ehk sadama sünnipäev, kuid otsustasin seda reedel ning laupäeval vaatama minna. Isadepäevaks ei teinud me eriti midagi, kinkisime isale šokolaadist õllepudeli ning see oligi kõik. Isadepäeva eriti siin ei tähistada.


Reedel käisin oma klassiõdedega lõunat söömas, pärast tõttasin linna, et saada Svevaga kokku ning et õhtul sadama sünnipäevale minna. Ka Sveva perekond oli, ning  hostvennaga on alati tore rääkida, kuna ta on täielik jalkafänn (HSV) ning ta teeb hullult nalja. Ning loomulikult 75% ajast naerame me Sveva üle, haha.



Põhimõtteliselt on see üks suur festival HafenCity's, millega tähistatakse sadama sünnipäeva. Sellel aastal oli 827. sünnipäev ning Hamburgi inimeste jaoks on sadam nagu sümbol.
 Toimub palju kontserte, sadamates on palju laeve ning inimesed pidutsevad. Terve linn on KOHUTAVALT täis inimesi. See on õudne, mul tekkis päris tihti paanikahoog, sest noh, ma tulen ju pisikesest külast (nagu ütlevad sakslased :D)




7. mail, laupäeval, tegime perega ühe kultuurilise väljasõidu. Kõigepealt sõitsime Friedrichstadt'i, mis asub Hamburgist veidi põhjas ning vaatasime veidi ringi. Huvitav on see, et see linn on nagu väike Amsterdam, kuna selle linna asutajad ongi tegelikult pärit Hollandist, haha. Vaatasime veidi ringi, jõime kohvi ning sõitsime edasi Põhjamere äärde, et nautida veidi päikest. Peale seda nädalavahetust olin ma väga ära põlenud ning õhtul, kui ma taaskord Kimi ning Svevaga sadama sünnipäevale läksin, olin mul väga valus olla, haha. Rannas mängisime palli, sõime ning võtsime päikest. Hakkasime juba üsna varakult tagasi sõitma, kuna mul oli lepitud kokku, et õhtul lähen sõpradega linna.
Tüdrukutega vaatasime veidi ringi, sõime ning tantsisime. Õhtul toimus ka ühe laeva ristimine, toimus ilutulestik jne. Kuna Sveva tuli minu juurde ööseks, pidime tegelikult juba kell 12 kodus olema. Kahjuks seda me ei teinud, kuna me lihtsalt ei mahtunud metroo peale, haha. Need järjekorrad olid MEELETUD. Lõpuks läbi mõne kavala liigutuse me siiski koju saime. Olime öösel veel päris kaua üleval, rääkisime juttu ning sõime (jah, sealt mu lisakilod tulevad, haha).

Metroojaamast minu koduni on umbes 15 minutit. Sveva jaoks oli aga see šokk, niisiis ostsis ta omale friikartulid ja ütles: "Nüüd elame me selle teekonna üle", haha. 





Pühapäeval, emadepäeval, otsustasin olla kodus. Pidin ainult Sveva ning perega hommikust sööma (pere oli väga põnevil kohtumisest ühe itaallasega), Sveva metroole saatma ning oma Eesti perega skypema. Ka emadepäeva ei tähistata suurelt. Muidu nautisin jälle päikest, tegin veidi kodutöid ning õhtul tegime ka õega väikese tiiru Stadtpark'is, et ilma nautida. Stadtpark on mu lemmikkoht. 


Siin Saksamaal on igalpool neid kirsipuid ja need nii meeldivad mulle! Ning kui ma Sveva metroole saatsin, venis meie teekond mingi 40 minutiliseks, sest mul oli vaja, et ta minust pilte teeks, haha. 



Esmaspäev oli veidi ebatavaline, kuna koolis toimus spordipäev. Ma olin juba mõelnud, et nagunii põrun kõikides alades ning et nagunii on see sama igav, nagu see alati Eestis oli. Aga ei, see oli väga lõbus ning esimest korda minu elu jooksul nautisin ma seda päeva väga!
Muidugi oli mul ka see, et sain valesti asjadest aru ning läksin valesse kohtumispunkti. Õnneks aidati mind kiiresti hädast välja ning jõudsin elusalt ning tervelt staadionile. 

Läbima pidime kolm ala-
1.  "spendenlaufen" ehk "annetamisjooks"- 35 minuti jooksul pidid jooksma nii palju kilomeetreid, kui sa suudad. Enne spordipäeva pidid aga leidma omale sponsorid, kes su iga kilomeetri eest sulle raha annavad, et sa selle raha pärast aga ära annetada saaksid. :D Mina jooksin 4 kilomeetrit (kusjuures olin oma klassi tüdrukutest parim, haha) 30 minutiga ning minu sponsoriteks on mu hostvanemad, haha. Me õega olime liiga laisad NING mina sain asjadest jälle valesti aru. See raha annetatakse pagulastele.  
2. Rannavõrkpall- meie klass oli jagatud pooleks ning minu tiim oli parim (võitsime kõik mängud). Järjekordselt pean kiitma oma kehalise kasvatuse õpetajat Andit, tänu kellele olen võrkpallis teistest parem. 
3. Rannajalgpall- kõige raskem mäng üldse, aga ka kõige ägedam. Mulle väga meeldis! 

Pärast spordipäeva läksime jäätist sööma, haha. 

Ning mu klass toetas mind hullult ja ergutas mind, haha. Nad on nii armsad. :) 


Rannajalgpall ning rannavõrkpall toimusid ühes hallis. See oli puhas troopika seal, aga mulle nii meeldis!
Emotsioon sellest päevast oli ainult positiivne.



Teisipöeval käisime mu klassiõe, Shirlyga, ühes spordiklubis proovipäeva tegemas. See on fitnessstuudio ning jõusaal koos ning maksab ainult 15€ kuus! Mul on nii kahju, et ma seda varem ei leidnud, kuna lisaks heale asukohale on see ka väga moderne.  Õhtul vaatasime õega Eurovisiooni, kuid kahjuks mina hääletada ei saanud, kuna Saksamaa sai alles II poolfinaalis hääletada. :( Sakslastele Eesti eurovisiooni lugu kahjuks ei meeldinud, meie, kui YFU'kate jaoks oli see aga väga tähtis, kuna ka Jüri Pootsmann käis Taanis vahetusaastal. Omasid toetame alati!



Ning kolmapäeval koorist tagasi tulles, mõtlesin, et ilusa ilma puhul ei lähe trenni, vaid tee
n oma sõbrannaga midagi. Niisiis läksimegi ühte parki koos kirikuinimestega grillima ning mängima. Sain väga paljude uute inimestega tuttavaks, mängisime üliägedat mängu ning olime niisama lõbusad. Tundsin end täiega koduselt. Kahjuks pidin ma aga väga vara ära tulema, kuna järgmisel päeval oli koolipäev. :( 




Reedel, 13. mail, oli meil viimane koolipäev. Jah, meil on praegu vaheaeg. :) Otsustasin pärast kooli minna järjekordselt Stadtparki, et saada kokku Argoga ning rääkida temaga veidi juttu. Õhtul otsustasin ülepika aja jälle kirikusse minna, kuna kolmapäeval lubasin, et kindlasti tulen! Kui nüüd arvutada, siis ma olin seal viimati kuus kuud tagasi (USKUMATU!!!) ning just need inimesed seal olid mu kõrval, kui mul alguses raske oli. Kuulasin väga huvitavat jumalateenistust ning rääkisin palju teistega juttu. Kahjuks pidin aga jälle varakult koju minema, kuna  järgmisel päeval sõitsime perega Dresdenisse ning ma pidin veel pakkima

.


Niisiis laupäeval, 14. mail, sõitsimegi perega Dresdenisse vanaemale külla! Kohe, kui kohale jõudsime ning oma asjad lahti pakkisime, istusime me õega rataste selga ning sõitsime linna, kuna mina, vana "jalkahing", kuulisin ära, et kuskil toimub mäng ning ma pidin seda kindlasti nägema! Just sellel nädalavahetusel toimusid selle hooaja viimased mängud, 22. mail on aga finaal Bayern'i ning BVB vahel (te ei kujuta ette, kui suur jututeema see on, ning klassivendadega juba kihla veatud, haha). Nimelt oli Dynamo Dresden  III Bundesliigas, järgmisel hooajal mängib aga II Bundesliigas. Te võite ette kujutada, kui suur pidu neil siin oli, lisaks on Dynamo fännid tuntud kui väga agressiivsed (ning võin kinnitada- on!) fännid, nii et eriti tore seal ringi liikuda polnud, haha.  Kuid fännipoes käisin ära ning ostsin postkaardi ka mälestuseks, haha. Siis tegime õega Dresdeni Stadtpark'is tuuri ning tulime koju, et reisist puhata (me sõitsime siia 5 tundi) ning et end sisse elada. Õhtul tuli ka onu oma kolme lapsega, nii et tegevust on siin palju!  Õhtul vaatasime ka Eurovisiooni, kahjuks Saksamaa jäi viimaseks (kõik lubasid mulle, et esiviisikusse tulevad nad niikuinii, haha). 



Kollane ning must- täpselt nagu BVB.


Ning kogu see staadioni ümbrus oli räpane- teiste mängude juures pole ma kohanud, et prügi jäetakse niimoodi vedelema, seal aga küll. Üldse on Dresden tuntud tänu Pigidale (demonstratsioon näiteks pagulaste vastu jne) ning "paremale" inimestele. 


Pühapäeval, 15. mail, käisime jumalateenistusel kirikus, kuna meil oli Pfingstensonntag. Pärast olime lastega kodus, tegime veel väikese jalutuskäigu, puhkasime ning õhtul lapsed meikisid mind ja mu õde. Oeh, seda nalja ning lõbu. :D






Esmaspäeval olime me kodus, korra käisime linnas ratastega sõitmas, saatsime onu tema perega tagasi koju ning puhkasime. Achso, Saksamaal oli see kalendris tähistatud punasega, seetõttu oli kõigil vaba ning poed suletud.  Mulle nii meeldib siin, sest vanaemaga saan ma väga hästi läbi ning siin on tõesti rahulik ning ma saan end nö "koguda" enne seda möllu, mis seal Hamburgis pihta hakkab, kui ma tagasi ning mis mind Eestis ees ootab.  Kasutan ära ka seda vabat aega oma blogi kirjutamisele. Ning vanaema juba ütles, et ta ootab mind iga kell siia tagasi. :) 


Eile, teisipäeval šoppasin ma terve päeva, haha. Siin Dresdenis on Primark, millel on kolm korrust ning palju riideid, haha. Hamburgis pole ka nii huvitav šopata, kuna kõik poed on mööda linna laiali ja siis pole eriti viitsimist mööda seda linna tuiata. Siin on ainult üks tänav ning kõik on koos. NIng juba vaikselt mõtlen kingitustele, sest kojutulek on ju ukse ees.
PS: Emme-issi, kui te mu pangakaarti näete, siis palun jätke mind ellu :D :D :D

Ning täna käisime õe ning emaga väikesel kultuurilisel väljasõidul- kõigepealt sõitsime trammiga Elbe jõe äärde, ületasime selle paadiga ning külastasime Pillnitz'i lossi (hüütakse ka "lõbulossiks"), sõime jäätist ning sõitsime Schwebebahn'iga ("lendavrong" vms"). Pärast käisime õega šoppamas. Siis lollitasime õega, sõime õhtust, vaatasime vanaema ning emaga pilte ning nüüd kirjutan oma blogi kiiresti lõpuni, sest homme on mu viimane päev siin Dresdenis ning koos oma vanaemaga ning tahaks sellest kõik võtta. 





Ma nii armastan seda totukest! <3 

Tüüpilised majad siin Dresdenis. Ma tunnen end siin nagu Eestis, kuna paljud majad on ikka veel sellest ajast, kui see veneaeg oli jne. 


Selle lossi omanik oli suur eksootilistetaimede austaja. Paljud taimed muidugi seda üle ei elanud, see puu/taim on aga ainuke, kes siiamaani õitseb. Igal talvel pannakse selle ümber üks kuppel, suvel aga võetakse see jälle maha. 


Pärast, kui õega šoppamas käisime, ostsin väga palju maiustusi kaasa, kuna need on väga maitsvad ning Eestis neid ei leidu. Õde pani sellepeale, et "teeme su blogi jaoks ägeda ning põneva pildi" :D 


Selle "lendava rongiga" sõitsime üles mäeotsa, kust oli imeilus vaade Dresdenile!

Hahahaa, ma pole kunagi lehvitanud oma Eesti lipuga, aga seekord mõtlesin, et mul on vaja pilte. Emale see vist väga ei meeldinud, aga vähemalt saime õega ägedaid pilte. 

Lendav rong 




Clara: "See on minu õde Clara. Ta on väga lahe"
See pidavat olema hea pealkiri, haha.
Tegelt ta armastab Eestit, aga teeb koguaeg nalju meie väiksuse üle, haha. Ma pidavat ka iglus elama ning tegelikult olen üks eskimo. :D 




Reedel sõidan tagasi Hamburgi, kuna pean minema Re-Entry seminarile, kus meid valmistatakse ette kojuminemisele. Järgmisel teisipäeval tuleb meile prantslane ning siis juba sõidan mina Dortmundi (te ei kujuta ette, kui väga ma seda juba ootan!!), siis klassiga Ostsee äärde ning siis pean juba oma kotid pakkima ning YES'ile sõitma ning Eestisse sõitma...


Ma lähen nüüd magama! Head ööd ning loodetavasti suudan ma veel ühe postituse kirjutada oma mõtetest!


PS: VABANDAN OMA EESTI KEELE PÄRAST!

Kelli



Kuidas Kelli pagulastega ning jalgpalliga tegeleb


Aprill




1. aprillil sõitsin ma veel viimast korda Göttingeni, sest jõulude ajal jäi nii palju vaatamata ning tahtsin veelkord oma sõpru ning perekonda näha. Teekond oli üsna rahulik, ainuke asi oli see, et vahepeal tekkis mul paanika, et ma ei jõua sinna üldsegi kohale, sest esiteks kardsin ma, et ma olin läinud valele rongile (haha, ma ei tea miks, aga mul on alati see hirm, et äkki ma siiski valel rongil) ning teiseks räägitakse rongides alati väga kiiresti saksa keelt ning väga rasket ning seetõttu ma kartsin, et ma ei jõuagi sinna Göttingeni kohale, sest vahepeal öeldi, et Hamburgi ja Hannoveri vahel on mingi takistus, milletõttu tuleb sõita teist teed ning see võtab aega. Aga lõpp hea, kõik hea- kell 19 sain ma jälle oma hostvanemaid kallistada ning see rõõmustas mind väga! Koju jõudes sõime me õhtust, aitasin veidi ema, käisime pagulaskeskuses ning rääkisime väga palju! Mind muudkui kiideti, kuidas mu saksa keel arenenud on ning et ma olen ise ka avatumaks ning õnnelikumaks muutunud. Õhtul läksime õega sõpradega välja, koju tulime aga suhteliselt varakult, kuna me õega olime mõlemad väga väsinud ning otsustasime, et magame ennast korralikult välja, kuna laupäeval oli nagunii peole minek.





2. aprillil ehk laupäeval magasime me suhteliselt kaua. Vanemad pidid aga kahjuks tööd tegema ning õde tahtis ka veidi rahu saada, otsustasin mina oma sammud seada linna ning kohtuda oma sõbrannaga. Käisime šoppamas ning jäätist söömas ning minu soov oli ka, et ta kirjutaks mu lipule mõne toreda mälestuse (meil on neid palju haha).


Ostsin väga suure Saksa lipu, kuhu kõik tähtsad inimesed kirjutavad sinna midagi armast. :) 



Kui ma pärastlõunal koju jõudsin, seadsime õega oma sammud kohe pagulaskeskusesse, sest eelmisel õhtul oli meid kutsuti lõunasöögile. Nimelt Aafrikast pärit pagulased (ma ei mäleta enam linna) korraldasid lõunasöögi ning kutsusid meid ka. Naisterahvas on olnud Saksamaal juba 10 kuud ning oskab veidi inglise ning saksa keelt, kuid suhelda oli väga-väga raske. Lisaks on ta rase ning küsimusi, nagu "kuidas oli su teekond Saksamaale" vms küsida kahjuks ei saanud. See huvitab mind tegelikult väga, sest Eestis mul sellist võimalust tõenäoliselt poleks. Toidu kohta võin öelda, et kõige maitsvam see polnud, lisaks sõid nad seda kätega.

Ma ütleks, et see on nagu pannkook, aga nende jaoks oli see leib. 

Pagulaste kohta võin ma öelda nii palju, et on kaks gruppi pagulasi- ühed on need, kes omavad tõesti suurt tahtmist siin olla ning keelt õppida, teine grupp on aga need, kes tõesti tulevad siia raha pärast. Ning pärast neid õnnetusi Pariisis ning Brüsselis hakkavad ka sakslased aru saama, et see poliitika, mis siin neil on, pole just kõige tõhusam. Muidugi minu hostpere Göttingenis on väga abivalmid ning pühendavad oma tarkused ning jõu pagulastele. Miks mitte? :D
Õhtul aga sõitsime kõrvalkülla ühele sünnipäevapeole. Pikalt kahjuks me seal olla ei saanud, kuna viimane buss tagasi Göttingeni sõitis kell 22.30. Vot, seda bussiliiklust maal ma ei igatse. Hamburgis sõidavad mul 24/7 bussid ning metrood ning ma olen nii mugavaks muutunud. Ning loomulikult mu jalgratas on mulle väga truu. Achsoo, kui tagasi Göttingeni jõudsime, kõndisime linnas, vaatasime õhtust linnamelu ning läksime tagasi koju.

Panime mütsid pähe, et kõik saaksid aru, et me õed oleme ning loomulikult sellepärast, et väga külm oli, haha. 


3. aprillil ehk pühapäeval oli meil "kultuurilinepäev". Käisime II maailmasõja mälestusmärgi juures ning ühes pagulastemuuseumis, kus räägiti kuidas sakslased põgenesid 20. sajandil.  Õhtul sõime õhtust ning vaatasime koos filmi.







4. aprill ehk minu viimane päev Göttingenis. Kuna õde pidi kooli minema ning isa tööle, olime emaga kahekesi. Otsustasime viia mu kohvri rongijaama, et saaksin veeta toreda päeva linnas. Kõigepealt läksime koos ühte kohvikusse hommikust sööma ning pärast seda läks ema arsti juurde ning mina sain ühe endise vahetusõpilasega (kes käis Eestis ning oleks pidanud mu tugiisik Göttingenis olema) lõunale. Lisaks tuli meiega kaasa üks neiu, kes on Göttingenis lektor. Rääkisime palju juttu, sõime maitsvat toitu ning nautisime väga ilusat ilma. Pärast sain veel oma hostõega kokku ning käisime kohvi joomas. Seal juhtus ka üks väga imelik lugu. Nimelt lubasin oma hostemal mu numbri ühele pagulasele anda, kes väga soovis minuga tutvuda ning saksa keelt harjuda. Ma nõustusin, kuna ma soovisin teada tema nö "ajalugu" jne.  Mu hostema LUBAS, et ta on tore ning mitte pealetükkiv. :D Igastahes esmaspäeval kirjutas ta mulle, et tema on lõpuks tagasi Göttingenis ning ta tahaks minuga kohtuda. Pidin selle ära ütlema, kuna mu viimane päev oli väga tiheda programmiga ning ausalt öeldes ma kartsin ka veidi, haha. Tema aga kahjuks ei saanud aru, ning helistas mulle (ma loomulikult ei vastanud) ning saatis sõnumeid, et tema tuleb rongijaama (kuna sellel ajal ma seal viibisin). Ma loomulikult ei tahtnud seda uskuda. Kuna aga ma pidin oma hostõega kokku saama, et kohvi minna jooma, jäin ma sinna. Ning siis, 20 minuti pärast nägin ma seda samat kutti mind otsimas! USKUMATU! Ma panin sealt kohe minekut, sest mul tekkis hull paanika. Ning siis, tuli mu õde ning kui nad nägid üksteist, ning kui see poiss mind nägi, oli ta kohe "kus sa olid, miks sa mu kirjadele ei vastanud, ma ju otsisin sind ja sinu pärast ma siin olen". Olgem ausad- ma tundsin end väga ebamugavalt ning ma soovisin, et ma oleks juba Hamburgis oma kaitsva ema tiiva all haha. Nojah, lõpuks pidime minema bussijaama, sest mul oli ainult 30 minutit aega. Rääkisime veidi juttu, kuid kuna ma olin nii ehmunud, polnud mul mingit tuju. Ning ta oli lõpuni pealetükkiv ning tahtis isegi mulle Hamburgi külla tulla. Kui hostema korraks mulle nägemiseni ütlema tuli (ta oli mingite pagulastega arsti jures), naersid nad ainult koos õega.  Nagu mida asja, ausõna, haha. Ja siiamani see kutt kirjutab mulle koguaeg, ma aga eiran teda, sest ma tunnen siiamani, et ta on liiga pealetükkiv ning nõme. Ebameeldiv kogemus, enam nii loll pole.
Igastahes õhtul koju jõudes olin ma väga õnnelik ning ma olen väga tänulik, et mul nii perfektne hostperekond Hamburgis on.




Nädala sees käisin ma korralikult koolis, kooris ning trennis. Koolis aga oli väga huvitav, kuna abiturentidel oli "Themawoche" ehk "teemanädal", kus igapäev riietuti erinevates stiilides. Näiteks esimesel päeval oli "beachparty", siis "hipsterid" jne. Vahetundidel käidi väravatest väljaspool muusikat kuulamas ning joomas (jah, meil on kooli ümber väravad, millest ei tohi tegelikult ilma õpetaja loata väljuda enne kooli lõppu, aga kõik teevad seda). Ning kuna mul on palju sõpru 12. klassis, olin ma ka koguaeg nendega väljas ning loomulikult tegime palju pilte.







Seetõttu käisin ka oma parima sõbra viimasel etendusel. Ning siis mõistsin, et ma pean varsti koju minema ning terve see nädal olin ma tegelikult suhteliselt kurb, kuna esiteks läksid ära koolist minu sõbrad ning see teadmine, et kolme kuu pärast pean mina Gymnasium Osterbek'iga hüvasti jätma...




Reedel, 8. aprillil tuli Marija minu juurde ööseks, kuna saime teiste vahetusõpilastega kokku. Käisime söömas, kuulasime muusikat ning chillisime linnas. Öösel jõudsime väga hilja koju. Achsoo, mul olid kaasas ka minu klassiõed. Ning vahetusõpilastega olen ma alati lõbus, lollitan ning räägin megapalju. Koolis aga ma olen vaikselt ning ning ei ole lõbus. :D Ja mu klassiõed olid nii vaimustuses minust ning ütlesid, et nad poleks elusees arvanudki, et ma selline olen, haha. Ning peale seda päeva ma ainult lollitan koolis ning naeran ning nüüd ma lõpuks armastan oma klassi, haha. Kaua võttis, aga asja sai.


Laupäeval, 9. aprillil pidin ma aga järjekordselt linna minema, et minna Svevaga järgmisele jalkamängule. Ma ei tea, mul polnud absoluutselt mitte mingeid emotsioone, pigem mõtlesin, et raudselt mõttetu, kuna minu süda kuulub siiski Borussia Dortmundile. Mu Dortmundi hostema luges veel mulle sõnad peale, et HSV (Hamburger SV) mulle meeldida ei tohi, kuna mõlemad tiimid on esimeses Bundesliigas ning kui need kaks tiimi mängivad, võidab läbi mingi juhuse alati HSV (kuigi HSV on praeguse seisuga 11. kohal ning BVB ikka veel 2. kohal). Olin eelmisest õhtust ikka veel veidi väsinud ning mõtlesin, et kuidagi ikka elan selle päeva üle. Üllatus-üllatus, kuid see mäng oli üks lahedamaid ning igastahes on minu meelest HSV täitsa normaalne tiim. :D



Igastahes, kui linna jõudsin, oli terve linn täis sinise-musta-ning valge pluusidega inimesi. Sain kokku Svevaga ning läksime koheselt rongile, kuna arvestama pidi vähemalt ühe tunniga (et üldse staadionini jõuda jne). Ning teadaolevalt on kõik jalgpallifännid väga rõõmsameelsed, laulavad palju ning tarbivad alkoholi. Kui me Svevaga rongi ootasime, tuli meie kõrvale üks grupp inimesi, kes ainult laulsid jne (kui huvitab, saate seda nö " HSV hümni" kuulata SIIT). Minu jaoks oli see kohutavalt naljakas ning ma naersin (vist veidi kõvasti :D). Ning siis, ütles üks nendest poistest, et "vaadake, see tüdruk seal naerab meie üle". Kuna mulle kinnitati, et kui fännidele miskit ei meeldi, võivad nad olla agressiivsed, oli mul veidi hirm. Seetõttu läksin viisakalt ning rääkisin, et olen vahetusõpilane ja minu jaoks on see uus ja huvitav ning et ma selles midagi halba ei leia. Ning nii me rääkima jäimegi. :D Ning nüüd on mul kaks uut sõpra, kellega ühega käisin isegi ühel HSV rongkäigul (sellest saate hiljem lugeda). Ma ütleks, et toredad poisid, haha.
Mäng oli tore, feeling oli ka päris hea, kuid kahjuks seekord kaotati 0:2 SV Darmstadt 98'le. Õhtul sain veel mõndade sõpradega linnas kokku, kuid kaua ma polnud, kuna ma olin väga-väga väsinud.
Jalgpalli kohta võin öelda, et ma käin kõikidele sellega kahjuks närvidele ning 50% mu päevast koosneb jalgpallist, haha.


Staadion mahutab umbes 60,000 fänni. 


Pühapäeva veetsin kodus, kuna nädalavahetuses oli vaja välja puhata haha.


12. aprillil käisime klassiga Neugamme's. See on nagu Dachau- ka II maailmasõja ajal loodud töölaager, kuid veidi "leebem" variant. Seal puudub näiteks gaasikamber, kuid muud asjad olid siiski olemas. Terve päev oli minu jaoks õudusunenägu, kuna mida aeg edasi, seda rohkem ma siiski saksa keelt mõistan, mulle tõlgiti ja seletati palju ning lisaks olin ma haige. Ma võin teile täiesti vabalt kinnitada, et Hitler oli üks haige mees ning midagi naljakat seal II maailmasõjas pole.

Pildid on veidi halvad, kuna ma ei soovinud eriti pildistada. 

Need nö "kivivaod" on tegelikult seal, et näidata kui palju ning kuidas olid need majad, kus inimesed sees elasid. 

Õhtul, kui koju jõudsin, heitsin kohe voodisse ning sinna ma 4 päevaks jäingi. Mu hostisa ütles sellepeale, et "vahetusõpilased elavad läbi kolm faasi- esimesed 4 kuud on nad kurvad, 3 kuud on nad haiged ning ülejäänud kuud on nad paanikas". :D Veel paremini minu vahetusaastat kirjeldada ei saakski, haha.

Ma pole enam väga kindel, mida ma sellel nädalavahetusel tegin, aga  seda ma tean, et ma vaatasin HSV versus BVB jalkamängu ning loomulikult BVB võitis 3:0. Tore oli vaadata, kuna oma uute HSV sõpradega sai palju vaieldud haha. Achsoo, ning pühapäeval käisin ka lennujaamas, kuna Marija sõitis Prantsusmaale ning pidin talle ühe tähtsa asja ära viima.




Ning siis, mina arvasin, et LÕPUKS saan ma kauaigatsetud kooli minna. Aga ei, kus sa sellega. Nimelt olid kümnendatel klassidel suulised eksamid ning mina õnneks kaasa tegema ei pidanud. Seetõttu esmaspäeva hommikul kell 7 teatati mulle, et mul on vaba nädal. :) Ma kohe ei teadnudki, kas ma peaksin nutma või naerma, sest kõik mu sõbrad olid siiski ju koolis, pere oli ka tööl/koolis ning üksi olemine mind absoluutselt ei rõõmustanud (kusjuures, kui Eestis nautisin üksi olemist, siis nüüd enam väga mitte). Seetõttu otsiski mu ema mulle palju ülesandeid, sain veidi puhata ning trenni teha, haha. // Appi, see kõik oli täpselt üks kuu tagasi, kuid tundub, nagu 1 nädalat tagasi//

Igastahes, mis ma sellel nädalal tegin:

1. Puhkasin

2. Tegin veidi kodutöid

3. Õppisin veidi



Käisin Jacki ning Yurikaga kinos ning mu kohta öeldi sellelpäeval, et "tüüpiline eurooplane". Alles klar :D 

Käisin Stadtpark'is rattaga sõitmas. 

Ning käisin oma Nickiga šoppamas, kuna tema läks 3 nädalaks Euroopa reisile. :) 



Kas ma juba mainisin, et teisipäeval sõitis mu õde Prantsusmaale? Nojah, seda ta tegi ning mu elu oli veel igavam. Nimelt tegi ta nö "vahetusnädalat", kus elab ühes perekonnas, kus on samavanune laps, käib koolis ning vaatab Prantsusmaal ringi. Ning järgmisel nädalal tuleb tema vahetuspartner meie juurde. Ma olen väga põnevil! Üks nädal on meil rahvusvaheline perekond, haha. :D


Nädalavahetusel otsustasid mu vanemad, et nad sõidavad Ostsee äärde nädalavahetuseks ning seetõttu olin veidi aega naabrite järelvalve all. Reedel sõitsin veel rattaga oma vanemate töö juurde, et minna koos isaga lõunale ning siis HSV fännipoodi, kuna õhtul oli ees järjekordne mäng, haha. Pärast seda tuli mulle külla Nicki ning siis sõitsime koos linna.
Õhtul käisime me Svevaga aga veel ühe korra HSV mängul. See oli ka veidi tähtsam, kuna tegemist oli NORDDERBY'ga ehk siis HSV versus Werder Bremen (mäng on nime saanud sellepärast, et mõlemad klubid on väga tuntud Põhja-Saksamaal). Näiteks Lääne-Saksamaal on Revierderby (mäng BVB ning Schalke 04 vahel). Kõigepealt sain kell kuus kokku oma uue HSV sõbraga, kellega läksime rongkäigule ning siis läksime alles mängule. Seekord võitsime 2:1. :) Pärast läksin Sveva juurde ööseks, kuna mäng sai väga hilja läbi. Vot seda jalgpalli melu ning kõike hakkan ma väga igatsema. :(

HSV logo



No, see feeling oli 3x parem, kuna me siiski võitsime. Ning ärge arvake, et ma olen nüüd HSV fänn. Ei, siiski on BVB, kuid kui ma peaksin valima näiteks HSV ning St Pauli vahel, oleks ma igaljuhul HSV poolt. :D 


Laupäeval sõitsime keskpäeval minu juurde, kuna tahtsin kiirelt pesus käia. Naljakas oli see, et ütlesin Svevale, et mul on nälg ning tema sellepeale ainult, et "tunne end vabalt, käi pesemas ning mina teen sulle süüa". Alles klar, Mädchen, haha. :D Nii siis tuligi minu juurde ka Nicki ning Marija ning sõime kõik koos. Pärast läksime linna ning saime sõpradega kokku. Oli väga tore! :)



Pühapäeval ärkasin väga hilja, isegi liiga hilja. Sõin kiirelt hommikust ning pidin kiirustama oma tugiisiku juurde (see on tüüpiline, et ma jään vähemalt 1 tund hiljaks).  Ma ei tea, miks Sabine seda soovis, aga nii ma siiski tegin. Kõik on mul ju tegelikult korras. Jõime teed, rääkisime palju juttu. Tegelikult oli see hea, et ma sinna läksin, kuna mul on väga suur hirm koju tulla ning Sabine toetab mind 100%.  Pärast kiirustasin koju, kuna vanemad olid juba päris pikalt kodus olnud ning tahtsin ka veidi nendega koos olla.


Teisipäeval tuli tagasi mu õde (oeh, kui õnnelik ma olin!). Naljakas asi oli see, et just samal päeval tuli ka mu hostisa tagasi Kölnist koos ühe kingitusega. Nimelt kui me seda HSV särki ostmas käisime, ütles ta mulle, et ma peaksin hoopis Sankt Pauli (teine jalgpalliklubi Hamburgis) särgi ostma. Ma muidugi puiklesin vastu ning ütlesin, et küll ma teen seda ka, haha. Ning siis, teisipäeval ütles ta mulle, et "tõin sulle selle, et su väike õde kurb poleks". Alles klar. :D Niisiis paningi oma Sankt Pauli särgi selga ning läksin lennujaama talle vastu, haha. Kohe, kui Clara mind nägi, karjus ta üle lennujaama, et "oeh Kelli, ma armastan sind nii väga". :') Õhtul rääkis ta mulle oma reisimuljetest (ning oi, kui palju ta rääkida jõuab, haha).


Reedel, 29. aprillil käisin ma oma kolmanda klubi jalgpallimängul. Nagu näete, siis see on mulle väga tähtsaks osaks saanud, haha. :D Seekord käisime Sankt Pauli staadionil. Tiim mängib teises Bundesliigas ning  Staadion asub kesklinnas, ning kõik inimesed Hamburgis ütlevad mulle, et "Sankt Pauli on kõige parem ning Hamburgi süda". Läksin sinna suurte ootustega, aga tegelikult ei saanud ma sealt mitte mingit suurt emotsiooni. Kõik ütlesid, et nö "feeling" on ülikõva, aga ei. :D BVB oma on siiski parem. Ning on kohe aru saada, miks nad II Bundesliigas on. Kahjuks kaotasid nad selle, seetõttu olid kõik väga õnnetud ka.
Pärast mängu kiirustasin kähku koju, et kiirelt riided vahetada ning minna ühe Türgi vahetusõpilase juurde sünnipäevale. Õhtu kujunes väga lõbusaks. Kahjuks pilte mul sellest pole.




Minu naabrimees, kes nägi 3 kuud rasket vaeva, et üldse need piletid saada! Tema ning tema naine Andrea on ka need, kellele võin 100% loota ning me teeme ka vahepeal asju koos. 



Laupäeval läksin aga jälle Sveva juurde, kuna tema kõrvalkülas toimus Tanz in der Mai. See on tradtisiooniline üritus, et 30. aprilli õhtul lähed sa peole ning tantsid terve õhtu. Seda tegime ka meie. Me tantsisime ligikaudu 4 tundi jutti ning mul oli väga lõbus. Koju jõudsime järjekordselt väga hilja.
Seetõttu pühapäeval, pärast koju jõudmist, olin jälle kodus ning puhkasin ennast välja. See pidutsemine on üks raske amet, haha. :D

Ning nii mu aprill läbi saigi.  Tahest tahtmata pean ma ütlema, et ma olen juba 1,5 kuu pärast kodus.




Kelli