Kolmapäev, 18. mai 2016

Minu eelviimane kuu



Mai



Täiesti uskumatu kiirusega on kätte jõudnud maikuu ning LÕPUKS olen ma täiesti kohale jõudnud ning tunnen ennast nagu sakslane juba. Koju tulemisest ei taha ma midagi kuulda, kuid KÕIK räägivad ning küsivad selle kohta. Ausalt öeldes ajab see mind veidi närvi.



Aga ma kirjutan ära oma poolest mjaikuust ning mõndadest mõtetest, sest see postitus on tõenäoliselt mu viimane siin Saksamaal- järgmine tuleb tõenäoliselt  siis, kui ma tagasi Eesti olen jõudnud...


Esimese mainädalal käisin ma ainult 3 päeva koolis, kuna neljapäeval, 5. mail oli Chris Himmelfahrt ja isadepäev ning 6. mail, reedel, oli meil lihtsalt koolist vaba päev.

Neljapäeval olin ma kodus, võtsin päikest ning grillisime perega, kuna meil oli ligikaudu 20kraadi sooja ning midagi paremat teha polnud. Jah, linnas oli küll Hafen Geburtstag ehk sadama sünnipäev, kuid otsustasin seda reedel ning laupäeval vaatama minna. Isadepäevaks ei teinud me eriti midagi, kinkisime isale šokolaadist õllepudeli ning see oligi kõik. Isadepäeva eriti siin ei tähistada.


Reedel käisin oma klassiõdedega lõunat söömas, pärast tõttasin linna, et saada Svevaga kokku ning et õhtul sadama sünnipäevale minna. Ka Sveva perekond oli, ning  hostvennaga on alati tore rääkida, kuna ta on täielik jalkafänn (HSV) ning ta teeb hullult nalja. Ning loomulikult 75% ajast naerame me Sveva üle, haha.



Põhimõtteliselt on see üks suur festival HafenCity's, millega tähistatakse sadama sünnipäeva. Sellel aastal oli 827. sünnipäev ning Hamburgi inimeste jaoks on sadam nagu sümbol.
 Toimub palju kontserte, sadamates on palju laeve ning inimesed pidutsevad. Terve linn on KOHUTAVALT täis inimesi. See on õudne, mul tekkis päris tihti paanikahoog, sest noh, ma tulen ju pisikesest külast (nagu ütlevad sakslased :D)




7. mail, laupäeval, tegime perega ühe kultuurilise väljasõidu. Kõigepealt sõitsime Friedrichstadt'i, mis asub Hamburgist veidi põhjas ning vaatasime veidi ringi. Huvitav on see, et see linn on nagu väike Amsterdam, kuna selle linna asutajad ongi tegelikult pärit Hollandist, haha. Vaatasime veidi ringi, jõime kohvi ning sõitsime edasi Põhjamere äärde, et nautida veidi päikest. Peale seda nädalavahetust olin ma väga ära põlenud ning õhtul, kui ma taaskord Kimi ning Svevaga sadama sünnipäevale läksin, olin mul väga valus olla, haha. Rannas mängisime palli, sõime ning võtsime päikest. Hakkasime juba üsna varakult tagasi sõitma, kuna mul oli lepitud kokku, et õhtul lähen sõpradega linna.
Tüdrukutega vaatasime veidi ringi, sõime ning tantsisime. Õhtul toimus ka ühe laeva ristimine, toimus ilutulestik jne. Kuna Sveva tuli minu juurde ööseks, pidime tegelikult juba kell 12 kodus olema. Kahjuks seda me ei teinud, kuna me lihtsalt ei mahtunud metroo peale, haha. Need järjekorrad olid MEELETUD. Lõpuks läbi mõne kavala liigutuse me siiski koju saime. Olime öösel veel päris kaua üleval, rääkisime juttu ning sõime (jah, sealt mu lisakilod tulevad, haha).

Metroojaamast minu koduni on umbes 15 minutit. Sveva jaoks oli aga see šokk, niisiis ostsis ta omale friikartulid ja ütles: "Nüüd elame me selle teekonna üle", haha. 





Pühapäeval, emadepäeval, otsustasin olla kodus. Pidin ainult Sveva ning perega hommikust sööma (pere oli väga põnevil kohtumisest ühe itaallasega), Sveva metroole saatma ning oma Eesti perega skypema. Ka emadepäeva ei tähistata suurelt. Muidu nautisin jälle päikest, tegin veidi kodutöid ning õhtul tegime ka õega väikese tiiru Stadtpark'is, et ilma nautida. Stadtpark on mu lemmikkoht. 


Siin Saksamaal on igalpool neid kirsipuid ja need nii meeldivad mulle! Ning kui ma Sveva metroole saatsin, venis meie teekond mingi 40 minutiliseks, sest mul oli vaja, et ta minust pilte teeks, haha. 



Esmaspäev oli veidi ebatavaline, kuna koolis toimus spordipäev. Ma olin juba mõelnud, et nagunii põrun kõikides alades ning et nagunii on see sama igav, nagu see alati Eestis oli. Aga ei, see oli väga lõbus ning esimest korda minu elu jooksul nautisin ma seda päeva väga!
Muidugi oli mul ka see, et sain valesti asjadest aru ning läksin valesse kohtumispunkti. Õnneks aidati mind kiiresti hädast välja ning jõudsin elusalt ning tervelt staadionile. 

Läbima pidime kolm ala-
1.  "spendenlaufen" ehk "annetamisjooks"- 35 minuti jooksul pidid jooksma nii palju kilomeetreid, kui sa suudad. Enne spordipäeva pidid aga leidma omale sponsorid, kes su iga kilomeetri eest sulle raha annavad, et sa selle raha pärast aga ära annetada saaksid. :D Mina jooksin 4 kilomeetrit (kusjuures olin oma klassi tüdrukutest parim, haha) 30 minutiga ning minu sponsoriteks on mu hostvanemad, haha. Me õega olime liiga laisad NING mina sain asjadest jälle valesti aru. See raha annetatakse pagulastele.  
2. Rannavõrkpall- meie klass oli jagatud pooleks ning minu tiim oli parim (võitsime kõik mängud). Järjekordselt pean kiitma oma kehalise kasvatuse õpetajat Andit, tänu kellele olen võrkpallis teistest parem. 
3. Rannajalgpall- kõige raskem mäng üldse, aga ka kõige ägedam. Mulle väga meeldis! 

Pärast spordipäeva läksime jäätist sööma, haha. 

Ning mu klass toetas mind hullult ja ergutas mind, haha. Nad on nii armsad. :) 


Rannajalgpall ning rannavõrkpall toimusid ühes hallis. See oli puhas troopika seal, aga mulle nii meeldis!
Emotsioon sellest päevast oli ainult positiivne.



Teisipöeval käisime mu klassiõe, Shirlyga, ühes spordiklubis proovipäeva tegemas. See on fitnessstuudio ning jõusaal koos ning maksab ainult 15€ kuus! Mul on nii kahju, et ma seda varem ei leidnud, kuna lisaks heale asukohale on see ka väga moderne.  Õhtul vaatasime õega Eurovisiooni, kuid kahjuks mina hääletada ei saanud, kuna Saksamaa sai alles II poolfinaalis hääletada. :( Sakslastele Eesti eurovisiooni lugu kahjuks ei meeldinud, meie, kui YFU'kate jaoks oli see aga väga tähtis, kuna ka Jüri Pootsmann käis Taanis vahetusaastal. Omasid toetame alati!



Ning kolmapäeval koorist tagasi tulles, mõtlesin, et ilusa ilma puhul ei lähe trenni, vaid tee
n oma sõbrannaga midagi. Niisiis läksimegi ühte parki koos kirikuinimestega grillima ning mängima. Sain väga paljude uute inimestega tuttavaks, mängisime üliägedat mängu ning olime niisama lõbusad. Tundsin end täiega koduselt. Kahjuks pidin ma aga väga vara ära tulema, kuna järgmisel päeval oli koolipäev. :( 




Reedel, 13. mail, oli meil viimane koolipäev. Jah, meil on praegu vaheaeg. :) Otsustasin pärast kooli minna järjekordselt Stadtparki, et saada kokku Argoga ning rääkida temaga veidi juttu. Õhtul otsustasin ülepika aja jälle kirikusse minna, kuna kolmapäeval lubasin, et kindlasti tulen! Kui nüüd arvutada, siis ma olin seal viimati kuus kuud tagasi (USKUMATU!!!) ning just need inimesed seal olid mu kõrval, kui mul alguses raske oli. Kuulasin väga huvitavat jumalateenistust ning rääkisin palju teistega juttu. Kahjuks pidin aga jälle varakult koju minema, kuna  järgmisel päeval sõitsime perega Dresdenisse ning ma pidin veel pakkima

.


Niisiis laupäeval, 14. mail, sõitsimegi perega Dresdenisse vanaemale külla! Kohe, kui kohale jõudsime ning oma asjad lahti pakkisime, istusime me õega rataste selga ning sõitsime linna, kuna mina, vana "jalkahing", kuulisin ära, et kuskil toimub mäng ning ma pidin seda kindlasti nägema! Just sellel nädalavahetusel toimusid selle hooaja viimased mängud, 22. mail on aga finaal Bayern'i ning BVB vahel (te ei kujuta ette, kui suur jututeema see on, ning klassivendadega juba kihla veatud, haha). Nimelt oli Dynamo Dresden  III Bundesliigas, järgmisel hooajal mängib aga II Bundesliigas. Te võite ette kujutada, kui suur pidu neil siin oli, lisaks on Dynamo fännid tuntud kui väga agressiivsed (ning võin kinnitada- on!) fännid, nii et eriti tore seal ringi liikuda polnud, haha.  Kuid fännipoes käisin ära ning ostsin postkaardi ka mälestuseks, haha. Siis tegime õega Dresdeni Stadtpark'is tuuri ning tulime koju, et reisist puhata (me sõitsime siia 5 tundi) ning et end sisse elada. Õhtul tuli ka onu oma kolme lapsega, nii et tegevust on siin palju!  Õhtul vaatasime ka Eurovisiooni, kahjuks Saksamaa jäi viimaseks (kõik lubasid mulle, et esiviisikusse tulevad nad niikuinii, haha). 



Kollane ning must- täpselt nagu BVB.


Ning kogu see staadioni ümbrus oli räpane- teiste mängude juures pole ma kohanud, et prügi jäetakse niimoodi vedelema, seal aga küll. Üldse on Dresden tuntud tänu Pigidale (demonstratsioon näiteks pagulaste vastu jne) ning "paremale" inimestele. 


Pühapäeval, 15. mail, käisime jumalateenistusel kirikus, kuna meil oli Pfingstensonntag. Pärast olime lastega kodus, tegime veel väikese jalutuskäigu, puhkasime ning õhtul lapsed meikisid mind ja mu õde. Oeh, seda nalja ning lõbu. :D






Esmaspäeval olime me kodus, korra käisime linnas ratastega sõitmas, saatsime onu tema perega tagasi koju ning puhkasime. Achso, Saksamaal oli see kalendris tähistatud punasega, seetõttu oli kõigil vaba ning poed suletud.  Mulle nii meeldib siin, sest vanaemaga saan ma väga hästi läbi ning siin on tõesti rahulik ning ma saan end nö "koguda" enne seda möllu, mis seal Hamburgis pihta hakkab, kui ma tagasi ning mis mind Eestis ees ootab.  Kasutan ära ka seda vabat aega oma blogi kirjutamisele. Ning vanaema juba ütles, et ta ootab mind iga kell siia tagasi. :) 


Eile, teisipäeval šoppasin ma terve päeva, haha. Siin Dresdenis on Primark, millel on kolm korrust ning palju riideid, haha. Hamburgis pole ka nii huvitav šopata, kuna kõik poed on mööda linna laiali ja siis pole eriti viitsimist mööda seda linna tuiata. Siin on ainult üks tänav ning kõik on koos. NIng juba vaikselt mõtlen kingitustele, sest kojutulek on ju ukse ees.
PS: Emme-issi, kui te mu pangakaarti näete, siis palun jätke mind ellu :D :D :D

Ning täna käisime õe ning emaga väikesel kultuurilisel väljasõidul- kõigepealt sõitsime trammiga Elbe jõe äärde, ületasime selle paadiga ning külastasime Pillnitz'i lossi (hüütakse ka "lõbulossiks"), sõime jäätist ning sõitsime Schwebebahn'iga ("lendavrong" vms"). Pärast käisime õega šoppamas. Siis lollitasime õega, sõime õhtust, vaatasime vanaema ning emaga pilte ning nüüd kirjutan oma blogi kiiresti lõpuni, sest homme on mu viimane päev siin Dresdenis ning koos oma vanaemaga ning tahaks sellest kõik võtta. 





Ma nii armastan seda totukest! <3 

Tüüpilised majad siin Dresdenis. Ma tunnen end siin nagu Eestis, kuna paljud majad on ikka veel sellest ajast, kui see veneaeg oli jne. 


Selle lossi omanik oli suur eksootilistetaimede austaja. Paljud taimed muidugi seda üle ei elanud, see puu/taim on aga ainuke, kes siiamaani õitseb. Igal talvel pannakse selle ümber üks kuppel, suvel aga võetakse see jälle maha. 


Pärast, kui õega šoppamas käisime, ostsin väga palju maiustusi kaasa, kuna need on väga maitsvad ning Eestis neid ei leidu. Õde pani sellepeale, et "teeme su blogi jaoks ägeda ning põneva pildi" :D 


Selle "lendava rongiga" sõitsime üles mäeotsa, kust oli imeilus vaade Dresdenile!

Hahahaa, ma pole kunagi lehvitanud oma Eesti lipuga, aga seekord mõtlesin, et mul on vaja pilte. Emale see vist väga ei meeldinud, aga vähemalt saime õega ägedaid pilte. 

Lendav rong 




Clara: "See on minu õde Clara. Ta on väga lahe"
See pidavat olema hea pealkiri, haha.
Tegelt ta armastab Eestit, aga teeb koguaeg nalju meie väiksuse üle, haha. Ma pidavat ka iglus elama ning tegelikult olen üks eskimo. :D 




Reedel sõidan tagasi Hamburgi, kuna pean minema Re-Entry seminarile, kus meid valmistatakse ette kojuminemisele. Järgmisel teisipäeval tuleb meile prantslane ning siis juba sõidan mina Dortmundi (te ei kujuta ette, kui väga ma seda juba ootan!!), siis klassiga Ostsee äärde ning siis pean juba oma kotid pakkima ning YES'ile sõitma ning Eestisse sõitma...


Ma lähen nüüd magama! Head ööd ning loodetavasti suudan ma veel ühe postituse kirjutada oma mõtetest!


PS: VABANDAN OMA EESTI KEELE PÄRAST!

Kelli



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar