Mul on jäänud oma YES seminarini ainult 18 päeva! Ning siis lisame juurde ekstra 6 päeva, niisiis olen ma tagasi Eestis umbes 23 päeva pärast. Uskumatu! Kuhu mu vahetusaasta kadus?
Mu tunded muutuvad iga päev ning umbes 50x korda vähemalt. See oleneb kõik, mis ma parasjagu teen. Loomulikult tahan ma juba tagasi Eesti, sest nii palju on teha ja osade asjadega ei harju ma siin kunagi, aga samas jään ma päris paljusid asju ka Saksamaast igatsema. Ning alati, kui keegi mult küsib, et kas ma juba rõõmustan kojumineku puhul, siis ma otsest vastust ei ütle kunagi, vaid hakkan kohe seletama, miks ma tahan ja miks ei taha.
Vahepeal käisin ma oma Re-Entry seminaril, käisin Dortmundis, käisin teiste vahetusöpilastega peol ning alustasin juba pakkimisega. Oma tegemistest räägin ma teises postituses, praegu aga räägin oma mõtetest.
See aasta oli köige parem aasta mu elus. Ja ka köige raskem. Kahtluseta. Ma olen nii palju öppinud, nii palju teinud ning kindlasti vötan palju kogemusi, emotsioone, inimesi ning muid asju endaga kaasa, kuid mis köige tähtsam- ma täitsin ühe oma unistustest, milleks oli saksa keele oskus. Jah, ma ei räägi perfektset saksa keelt, kuid minust saadakse aru, kiidetakse ning hätta pole ma jäänud ning kõik tuleb kuidagi nii loomulikult. Ma ei pea näiteks enam mõtlema kui ma midagi ütlen. Praegu sain lihtsalt omale nö "pinna" alla edasiöppimiseks ning kes teab- vöib olla veedan ma palju aega Saksamaal vöi teen midagi muud oma keeleoskustega. Mal gucken ;) Fakt on see, et gümnaasiumis öpin ma edasi ning kindlasti loen ka raamatuid ning suhtlen oma söpradega edasi.
Söbrad on ja jäävad alatiseks mu südamesse. Kindlasti hakkan ma igatsema oma Jacki, Nickit ning teisi vahetusöpilasi ning kindlasti ka oma Saksa söpru, kes on kahjuks üle terve riigi laiali, kuid pole hullu. Vahetusöpilased on kindlasti need, keda ma VÄGA igatsema hakkan, sest nendega ma selle aasta üleelasin ning asju kogesin ning ka nemad olid need, kes möistsid igat su tunnet, mötet ning aitasid alati! Olen nii tänulik!
Mu perekonnad. Lisaks mu imelisele perele Eestis on mul lisandunud veel 3 peret. Ma poleks iial uskunud, et ma hakkan 1 aastaga austama ning armastama täiesti vööraid inimesi ning et üks täiesti vööras väike "hostöde" vöib saada 10 kuuga sinu päris väikseks öeks. Ning et hostemaga räägid asjadest, millest räägitakse ainult oma emaga. Ma ei suuda ette kujutada, et varsti ei saa ma oma õega vaielda, kes peab hoolitsema pärast õhtusööki fooliumi eest või kuidas mu ema mind igapäev kooli saadab koos sõnadega "naeratus eelkõige, armas Kelli" või mu hostisa, kes võtab elu, kui ühte nalja ning alates hommikust kella 7st õhtu kella 11ni sa lihtsalt naerad end pooleks. Või see, kuidas me koos õhtust sööme ning koos minu äparduste üle naerame. Või see, kuidas emaga püüad magusavabakuud teha, kuid lõpetad juba poole päeva pealt, sest "elu peab nautima". Või et ma ei saa niipea oma Dortmundi perega jalgpalli vaadata. See kõik tundub nii hirmus, sest just sellise eluga ma harjunud olen ning kui aus olla, siis ma ei mäleta enam, kuidas ma Eestis elasin. Loomulikult, see tuleb kõik tagasi, aga praegu on mul lihtsalt nii suur hirm.
Ta ajab mind närvi ka, kuid lõppude lõpuks on ta minu armas väike õde!
Koolist jään kõige rohkem igatsema oma koori 11. klassiga. No nii ägedat Eestist ei leia ning nii armsaid inimesi. Jah, klassiga on siiamaani raske, kuid lõppudelõpuks jään ka igatsema neid lõputuid vaidlemisi, sokkimisi, pausi ajal koos söömist ja kõike muud. Ning õpetajatest ei tasu üldse rääkida.
Ning loomulikult YFU- parim organisatsioon siin maailmas. Mu elu on teinud lihtsalt 360kraadise pöörde ning lihtsalt nii huvitavaks muutunud ning sa koged nii palju ning ka köige raskemal hetkel on YFU su körval ning toetab ning utsitab sind tagant. Ning loomulikult need inimesed, kellega ma tuttavaks sain ning mu silmaring, mille nö "suurendamise" eest YFU hoolitseb.
Varsti olen ma Eestis ning näen oma perekonda ning söpru ning ma saan oma tavapärast toitu süüa ning köike muud teha. Haha, te ei kujuta ette, kui veider on möelda sellele, et vähem kui 4 nädala pärast näen ma oma suuremat venda vöi et ma pean hakkama igapäevaselt eesti keelt rääkima jne.
Ainuke vahe on see, et töenäoliselt teen ma köike võib olla suurema silmaringi, võib olla teise mõtteviisiga, võib olla teistmoodi või ei tee üldse enam. Ma ei tea, Kelli Eestis ning Kelli Saksamaal on kaks täiesti teistsugust inimest ning mis see kokku teeb, ma ei tea. Ma olen veidi põnevil ka, sest Eestis on nii palju muutunud ning lõpuks näen oma perekonda ka, aga mul on hirm. Hirm konfliktide eest, sellest, et keegi ei saa aru, mis ma läbi elanud olen, et keegi ei viitsi mu "vahetusaastajutte" kuulata (ma olen selles kindel, et nii juhtub) ning võib olla ma ei leiagi Eestis seda oma "kohta" või seltskonda, kuhu ma lõpuks sobin. Siin ma tean, kuhu ma sobin, mis ma teha tahan või võin, aga äkki Eestis on teistmoodi. Ning oi kuidas ma kardan seda viimast nädalat siin Saksamaal, sest mulle pole mitte kunagi meeldinud hüvastijätta ning see tuleb 100x hullem, sest äkki ma ei kohtu mõne vahetusõpilasega enam mitte kunagi või siin Saksamaal muutub kõik!? Ning loomulikult see igatsemine. Või et ma ei teinud oma vahetusaastal piisavalt. Neid hirme on lihtsalt nii palju (tõenäoliselt ka mõttetud, aga ma olen eluaeg ülemõtleja olnud) ning ma olen põnevil, kuidas ma selle kõige üle elan.
Aga jah, siin ma olen- püüan veeta need viimased 4 nädalat täiel rinnal ning kohtume varsti, sõbrad ning mu armas perekond!
Teie Kelli
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar